Kolmapäev, 11. jaanuar 2017

Krabi, 2016/2017. Esimene lugu.

29.detsembril saabusin taas Taisse, sedakorda Krabisse. Chiang Mais kuulsin oma majutuskohas Krabi kohta ülivõrdes kirjeldusi, sakslased rääkisid, et lähevad just sinna kui Chiang Mai õhk ei ole enam hingatav.  Tõsi, võin kinnitada, tegemist on imepärase loodusega ja kaunite randadega kui kohal saab oldud kaks nädalat. Edasi kõigest lähemalt.

Finnairi lennuk Bangkokki  oli uus ja mugav, 9 tundi õhus möödusid kiirelt. Jõudnud Bangkokki vahetasin lennureisi Krabile, ja et pilet sihtkohta oli ostetud eraldi, alustasin jälle check-inn´ist lõpetades pagasi äraandmisega. Koridorid olid pikad ja kõndimist palju, kogu see toiming, kuni Krabi lennuväravasse jõudmiseni võttis kokku veidi üle tunni, samakaua ootasin oma lendu.
Suvarnabhumi lennujaam Bangkokis on uus, valminud kümmekond aastat tagasi ja on nüüd peamine rahvusvaheliste ning kohalike lendude pakkuja. Don Muang´i lennujaam, mis oli töös alates 1927.aastast sai seejärel kohalike lendude pakkujaks. Nii et kui on siselende, tuleb olla tähelepanelik, kuhu lend võtta, et valutult edasi pääseda. Kahe lennujaama vahe on 46 km ja bussiga 2 tundi sõitu, taksoga 1 tund. Minu Thaiairways´i lend Krabile oli üllatav - arvasin, et edasi tuleb kohalik väikelend, kuna Krabit ei anna võrrelda  Phuketiga, turistide suurima lemmikkohaga, kuid tegemist oli pea samasuure lennukiga, millega saabusin Helsingist.  Lennugraafikust oli näha, et sarnaseid lende Krabile oli päeva jooksul tihedalt, mis tegi mind veidi murelikuks, et kuhu paabelisse ma õigupoolest suundun. Kuid mu hirmud ei olnud õigustatud, Krabi on suur ja lai oma paljude saartega ja ruumi jätkus lahedalt - ei tulnud sugugi üksteise otsas elada, mis on ilmselt eestlase suurim hirm.

Esimene peatuskoht oli strateegiliselt valitud, et paremini Tonsai Beach´i jõuda, kus ma olin otsustanud veeta aastavahetuse. Üks asi on otsida infot internetist, kohapeal selgub aga tihti, et asi on hoopis lihtsam.... või siis mitte... mõlemat pidi võib minna. Sel korral toimis esimene variant. Olin otsinud vahepeatuseks sadama lähedal asuvat soodsat majutuskohta. Raya Guesthouse tundus selleks sobivat ülihästi.  Soomlasest omanik Nora oli väga lahke, kuid võrreldes kohaliku rahvaga veidi reserveeritud, ühesõnaga, kõik oli tuttav - sisseelamine tuli hiljem. Nora väitel oli nende külalistemaja hostel, kuigi Bookingcom lubas muud. Vahet polnud,  hea, et ta mu kohvri kolmandale korrusele vedas - ma poleks ise ilmaski seda jaksanud mööda kitsast treppi vedada. Toad olid maitsekad ja hea värvilahendusega, kuid kulunud nagu ka rätikud ja riidepuid oli üks. Tekkiski suur dilemma, et mis siis ometi väärib selle peale riputamist. Voodi oli igatahes hea ja puhas ja see tundus hetkel olevat kõige olulisem. Viriseda ei olnud millegi üle... peale interneti, mis kolmandal korrusel oli olematu. See oli minu reisi odavaim öö, 15 eurot. Asju ma tegelikult välja ei pakkinudki, millega lahenes ka riidepuu probleem.

Sadam Nopparat Tara rannas
Järgmisel päeval viis koristaja mu oma tuk-tukiga sadamasse. Sellised lihtsad lahendused! Siis selguski, et tegelikult saab saartele ja liivarandadele paljudest erinevatest kohtadest, kus ankrus seisis sadu `long tail boat`e. Võib-olla et kiirkaatrid, mis lähevad kaugematele saartele nagu Phi Phi,  igalt poolt ei välju. Seega suurt vahet ei oleks olnud, kuhu oma ööbimiskoha oleksin valinud. See tarkus tuli aga tagantjärgi, kaardilt ei olnud seda võimalik välja lugeda.

Ameerika väliseestlane
Paadile saamine oli muidugi omaette uus kogemus - selleks tuli paadininas olevast redelist üles ronida. Kahlasin oma pikkade pükstega vees, paadimehed olid aga lahked ja upitasid mu kohvri üles. Paadis seilasime koos ühe abielupaari ja kahe noormehega. Abielupaar läks Railay beachi ja noormehed mingit koobast uudistama. Tore oli, et paadimees põrutas minu kohast mööda, mis olnuks esimene peatus ja ma sain sedasi veidi pikema paadiretke. Ümbritsevad vaated olid vapustavad ja ma ahmisin silmailu niikuidas jaksasin.
Noormeestega jutustades, tuli välja, et ühe kauged esivanemad olid Eestist. Ta ei teadnud Eesti kohta suurt midagi ja tema nimigi oli juba ameerika pärane, kuid lahku minnes lubas ta Eesti kohta uurima hakata, ju ma olin siis veidi huvi tekitanud. Ta nägigi veidi eestlase moodi välja...

Selles baaris saabus mulle aasta 2017

Tonsai rand
Tonsai Beach Resort oli suurepärane majutus mererannas. Hommikusöögid möödusid restoranis lalinete laksumist kuulates, nagu ka baaris veedetud aeg. Baar oli eriti tore oma naridega, kus sai mõnusalt külitada. Siia oli tulnud palju kaljuronijaid ja nende tegevuse jälgimine oli omaette meelelahutus, baaris mängitav reggae lõi veel ekstra meeleolu. Uue aasta saabudes istusin ma rannas ja nautisin soojust ning rannailu... kõik olid juba kuskile kadunud,  mina aga ei raatsinud veel magama minna...  järgmisel päeval pidin sealt lahkuma ja suunduma tagasi asustatumasse piirkonda. Eesti uus aasta tuli aga juba magades...

Teekond mõõnaga Tonsaist Railayle
Tonsaist Railay randa sai mõõna ajal mööda rannakivisid ronides, mida ma ka üksõhtu tegin. Rannaliiv ei olnud Tonsais ehk nii peen ja hele kui kohe kõrvalasuvas Railay beachis, kuid plussiks oli Tonsai privaatsus. Railay on kogu Krabi turistide lemmikrand ja rahvast täis nagu Pirita rand. Aina ja aina randuvad paadid tõid lõppematu voona rahvast juurde.
Meie paat 25 inimesele
Paadisõit Ao Nangist Railayle kestab paarkümmend minutit ja üks ots maksab 100 bahti, mis on veidi vähem kui 3 eurot. Enamus nn metsikuid turiste sellega tegelebki, et minnakse paadiga teisi randu uudistama võis siis väikesaartele, mis on imekaunid oma valgete liivadega. Väikesaartele minnes tuleb aga igakord lunastada rahvuspargi pilet 400 bahti. Mina ostsin saarte külastamiseks paketi, mis sisaldas kolme saare külastust, lõunasööki ja umbes 40-minutilist snorgeladmist. Pärast lõunasööki suundusime Railay randa, kus me olime umbes ühe tunni nagu ka saarte peatuste puhul.



Poda saare liivarand
 Poda saar 

Chicken Island 
Siia saab naabersaarelt Podalt mõõnaajal jalgsi, aga mitte päris kuiva jalaga
Rahvuspargi saari külastamas
Kokkuvõtteks, auto tuli mulle majutuskohta järgi hommikul kell kaheksa ja seejärel korjati veel majutuskohtadest inimesi, sadamas jagati käepaelad ja inimesed registreeriti paatidesse. Kell 9.30 algas paadisõit umbes 25 inimesega ja tagasi olime sadamas kell pool neli pärastlõunal. Sealt viidi kõik jälle oma majutuskohtadesse tagasi. Kokku koos rahvuspargi piletiga läks see reis maksma 850 bahti. Kui nii võtta, maksin rohkem kui poolepäevase paadireisi, snorgeldamise, söögi ja edasi-tagasi autosõidu (üks ots u 4,5 km) eest majutuskohta kokku 10 eurot. Teine 10 läks rahvuspargi piletile. Uskumatu.

Omamoodi seik oli minu kolmas majutuskoht Mermaid Mansion, kus ma veetsin kaks ööd. See asus hoopis teises piirkonnas kui majutusasutus end Bookingcomis reklaamis. Pidi olema jalutuskäigu kaugusel Nopparat Tara rannast, kuid selgus, et jalutuskäik on mitu kilomeetrit. Aga kogemused rikastavad, nüüd on siis selge, et alati ei pruugi ka koordinaadid õiged olla.
Sisseregistreerimisega olid samuti väiksed segadused - retseptsioonis ei olnud kedagi ja hiljem selgus, et enne tuppa sisse kolimist pidin ootama rohkem kui tund selle koristamist. Majas liikusid ringi džentelmenid kohalike neidudega ja hiljem kohtasin veel ühte vene paarikest. Seedisin, kas ma ikka tahan sinna jääda või hakkan Bookingcomiga asja vaidlustama. Seekord kaalus üles minu rahumeelsem külg ja ma otsustasin vaadata, mis edasi juhtuma hakkab. Ja ma ei pidanud seda kahetsema. Mermaid Mansioni taga asus Cozy Garden kuue-seitsme ilusa kaarduvate katustega tai stiilis bangaloga, väikse basseini ja kohvikuga. Selle majutuse administraator tuli mind sisse registreerima vabandades, et teeb ka Mermaid Mansioni tööd, kuna seal ei ole hetkel töötajat. Kohvikus pakuti mulle imehead masinakohvi ja croissanti ning basseini kasutust, kuigi see ei kuulunud Mermaid Mansioni juurde. Admin rääkis tailanna kohta head inglise keelt ja selgus, et omanik on belglanna, kes on Tais elanud juba 12 aastat. Jutustasin Cozy Gardenis peatuva inglise abielupaariga, kes suvitasid seal oma kahe teismelisega. Adminnist, kelle nimi oli Ians oli mulle hiljem väga palju abi ja lahkudes jättis ta mulle oma telefoninumbri, kui hiljem juhtuksin abi vajama. Ta oli lihtsalt kullatükk ja see kaalus mitmekordselt üles selle, et asukoht oli veidi vale. Ta andis mulle tasuta kasutamiseks oma jalgratta, et saaksin soovi korral randa ujuma minna, mida ma ühe korra ka tegin, aga kust ma ruttu peale ujumist põgenesin. Rand oli tai inimesi pilgeni täis, kohale oli tulnud hulgaliselt toitlustajaid ja pudipadi müüjaid, liiklus venis meetrihaaval. Tai inimesed üldjuhul vees ei käi,  välja arvatud lapsed ja noorukid, rand on neil rohkem pikniku pidamise kohaks. Iga puu all ja vabal maatükil istusid pered oma lärmakate võsukestega ja nautisid uue aasta algust. Imestasin, sest tean, et nende uus aasta algab tavapäraselt kuskil mais, kuid ju siis turistid on muutnud ka nende pühadegraafikut.  Lõppkokkuvõttes mul vedas, et ma need kaks päeva rannale lähedal ei olnud.


Mitte kaugel Mermaid Mansionist oli aga väike turg ja lõbustuspark ning kobrade showd oleks saanud vaatama minna. Kahjuks avastasin selle liiga hilja ja siis oli see juba kinni. Minu tuba asus kolmandal korrusel ja kuigi maja ja mööbel oli suhteliselt vanad, oli elamine seal väga mugav. Terrassile avanes suur klaasist üleseina avanev uks, mis tegi olemise eriti helgeks. Kuigi hotellituba asus tee pool, ei seganud see eriti. Magan niikuinii kõrvatroppidega, sest igas hotellitoas on midagi müratekitavat, kas külmkapp, konditsioneer, naabrid, liiklus vms.

Ians helistas mu järgmisse majutuskoha - Naga Peak Resorti - ja tal õnnestus mulle transport saada. Sealt tuldi kedagi Ao Nangi tooma ja tagasiteel lubati mind peale võtta.

Naga Peak Resort
Uuel majutuskohal iseenesest ei olnud viga, aga arvustused olid veidi liiga ülivõrdes. Tegelikult oli see kitsal alal asetsev kuuest bangalost ja nelja numbritoaga peamajast koosnev kompleks. Seal elas palju meie valjuhäälseid idanaabreid, suhtlesin ka ühe läti noormehega, hiljem tulid kohalikud tai inimesed nädalavahetust pidama. Palju elevust pakkus väike 6 kuune ahvike, kes oli sõbralik ja tegi kõikide rõõmuks oma ahvitempe.


Omanikud olid noor tai paar, kes inglise keelest suurt aru ei saanud. Kõik veidi logises seal või käis mingi omapärase nipiga ja trikiga. Iga uue anomaalia puhul pidin omaniku kohale kutsuma, mitte et nad oleks mulle asjad kohe selgeks teinud. Telekas läks tööle mujalt, mitte on/off nupust, ruuter toodi üldse teisest majast; sooja veega oli sama asi, sisselülitusnupp ei töötanud; välisukse avamiseks oli oma nipp; avastasin, et konditsioneer minu toas oli külmaainest tühjaks saanud ja nad pidid tellima selle täitmise, et jahedat õhku saada; lõpuks kiilus kraanikausi nupp kinni ja mees tõi kohale tööriistad ning vahetas selle ära, kusjuures kraanikauss ise jäi seinast eemale kõikuma ja nii oligi. Ka suured peeglid trikitasid ja muutsid toad suuremaks, kuigi liikumisruumi oli neis vähe. 


Bungalod Naga Peak Resort´is
Kuid see oli alles väike asi... Olin arvanud, et neil on jalgrattad rendiks, kuid tuli välja, et ainult skuutrid ehk mopeedid. Randa oli aga üle 4 km, seega võtsin südame rindu ja rentisin ühe. Harjutasin sellega veidi nende territooriumil ja lõin kohe end päris kõvasti ära. Ma ei jaganud tol hetkel ära, et tegelikult oli ka mopeed veidi omapärane, nagu kogu nende tehnika. Hiljem,  kui olin sõita saanud teise mopeediga teises hotellis, sain aru, et seegi oli olnud trikiratas. Oli see mul ju esimene kord, kui üldse mopeedi selga istusin ja puudus kogemus...Ja ühel õhtupoolikul juhtuski nii, et kui rannast tulles asusin mopeedi ringi pöörama, siis tahtis see mu käest minema kihutada ja ma kukkusin katki nii oma põlve kui küünarnuki. Õnneks ei olnud mopeedil midagi viga ja ma ei hakanud pererahvale pikalt midagi seletama, sest nii või teisiti ei oleks nad suurt midagi aru saanud. Saabusin õhtul hämaras ja kogu järgmise päeva ravisin oma haavu eemal inimasustusest. Õnneks oli mul kaasas desinfitseeriv kadakaessentsõli ja mms, millega ma haavu puhastasin ja külma kompressi tegin. Põlv oli tursunud ja valutas nagu ka katkine küünarnukk.
Viimane foto hädaorust...
Äpardused mopeediga juhtusid just siis kui algas suur sadu ning äikesetorm ja välja poleks nii või teisiti saanud minna ehk siis meeldejääval 6.jaanuari õhtul. Sadu jätkus ka järgmisel päeval ja ülejärgmisel kui ma Naga Peak´ist lahkusin. Tai 13 piirkonda sealhulgas Krabi kuulutati katastroofipiirkonnaks. Oli palju üleujutusi ja ka hukkunuid. Vaatasin oma ärasõiduhommikul aknast õnnetut mopeedi, kui ühekorra käis ootamatu põmakas ja see lendas põõsasse - üks auto oli sellele tagurdades otsa sõitnud. Eiteakust tuli mõte, et nüüd pahalane sai oma palga. Loodan, et see trikiratas enam kellelegi viga ei tee.

Klong Muang´i rand...
Äparduste vahele jätkus aga ka palju paremaid päevi, mil ma nautisin kaunist tühja Klong Muang´i randa ja väiksest rannakohvikust ostetud maitsvat tai tänavatoitu. Tänu avastusele, et teisele poole Ao Nangi rahvarohkust jääb vaikne rannaala, muutsin oma Bookingcomi broneeringut ja otsustasin siiapoole kauemaks jääda. See oli õige otsus, sest katkine põlv ja küünarnukk ei oleks tahtnud rahvarikast randa.
... ja väike rannaeine
Olin õnnelik, et sellest logisevast majutusasutusest minema sain. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et  mind ootas ees vastupidine kogemus - uus ja ülipuhas hotell avara toaga ja terrassiga ning mäe-, jõe- ja merevaatega kolmandalt korruselt. Meri oli küll taamal ja paistis vaid veidi puude vahelt, aga ikkagi! 

Jõeveega bassein kaladele - hea märk
See oli nagu valuraha minu läbitud katsumustele, mis mul tuli üle elada. Ilusad uued mopeedid olid siin külastajatele tasuta, kuid esimesel päeval ma ei julgenud mõeldagi uuesti mopeedi selga istumisele. Eeslistasin jalgratast, kuid tee randa oli üles-alla, küll ainult veidi üle kilomeetri aga palavaga oli see haigele jalale veidi liiast. Järgmisel päeval riskisin mopeedi kasuks, suure hingevärinaga. Mopeed oli väga uus... ja siis selgus, et võrreldes eelmise pahalasega väga hästi reguleeritav, vaikne ja rahulik. Alles nüüd sain aru, et eelmine mopeed oli samuti trikiga nagu kogu nende tehnika ja minusugusele algajale oli liiast nende perutava mopeediga toime tulla.  Tänu uuele katsele vaibusid ka mu enesesüüdistused, et miks ma ikka nii ettevaatamatu olin.

Minu mõnus voodi neljaks ööks
Väike 15 kohaga hotell Phu Tubkaek View House, mis asus Ao Nangist umbes 12 km kaugusel Tambon Nong Thale´s oli Bookingcomis külastajate poolt ülikõrgelt hinnatud. Hotell ise oli aga pooltühi, kuna asus turimipiirkonnast veidi eemal. Ja veel veidi kaugemal asuvad ülikallid kuurortid erarandadega.

Söögikohad jõekaldal




Hommikusöögilauas tutvusin iirlaste paariga (60 a.), kes olid jäänud siia 20 päevaks ja umbes samavanuse norra paariga, kes olid samuti juba veidi ringi rännanud ja mitmes majutuses olnud. Ka nemad otsustasid oma olemist siin pikendada. Mul see võimalus puudus, kuna järgmine hotell oli mu raha juba reserveerinud ja mulle hakkas aitama kõrvaliste kohtade väisamisest. Öösel olid mu haavad põletikuliseks muutunud ja jutt läks apteegile. Norra mees pakkus, et võib minuga vajadusel apteegis ära käia. Sain osta antibiootilise kreemi (Gentaderm Cream) ja puhastamiseks sidemeid ning plaastreid. Õnneks tõmbas põletik järgmiseks päevaks tagasi.
Apteek oli hotellist umbes 3 km kaugusel ja ma tundsin ära koha, kuhu ma järgmiseks pidin  suunduma, google maps´i tänavakaart oli sel korral väga tõetruu.  Olin juba ette rahul, kuna rand oli kohe käejala juures ja parasjagu asustust ümberringi, nii et rattarenti polnud rohkem vaja.


Iirlaste (esiplaanil) lahkumispidu
Iirlaste lahkumise puhul kutsus hotelli omanik kõik hotelli asukad tasuta õhtusöögile. Menüüs olid erinevad kalaroad, värskelt merest püütud ja kana. Päris vürtsikad, kuid väga head. 
Toad olid siin mugavad, kõik tehnika ja maja oli uus, hommikusöök oli koos masinakohviga, mis taolise madala eelarve puhul on suhteliselt haruldane. 
Öö maksumus koos hommikusöögiga 24 eurot oli hinna ja kvaliteedi suhet silmas pidades vägagi madal. Iiri pensionärid lubasid järgmisel aastal tagasi tulla, igatahes!

Hetkel on veel ees ootamas 10 päeva, kuhu mahub 3 majutust, millest peagi loodan kirjutada oma järgmises loos.

Siin saigi kirja mu esimene lugu 

















Esmaspäev, 28. märts 2016

Rayong, tagasi Tais

Rayongi jõudmiseks pidin esmalt Chiang Maisse lendama, kuna kõik mu lennupiletid saavad alguse just sealt. Iseenesest polnudki see halb variant sedasi reisida, sest nii või teisiti oleksin pidanud kuskil vahepeatuse tegema, teine variant oleks Bangkok. Kuigi Bangkok on Rayongile lähemal, on Chiang Mai hinnad sõbralikumad. Lennukis valdasid mind murelikud mõtted, kuna olin kuulnud, et `smokey season´ on Chiang Mais  täies hoos. Kurb ja kahju oli kohalikest, kes seal oma tervisest ilma jääva. Mina tulen ja lähen ja saan oma käimisi vastavalt sättida, nemad aga rikuvad oma tervist pidevalt ja järjekindlalt. Süreaalne surev linn... hingamisteede haigusi põeb iga kolmas... kaasaarvatud kopsuvähk, bronhiit jne. Õnneks peale vihmaperioodi on õhk jälle puhtam, kuid alates veebruarist ei soovita seal kellelgi pikemalt peatuda. Nüüd siis taipasin, miks mu massaažiõpetaja Iisrealist käib Chiang Mais ainult novembris-detsembris,vahetult peale vihmaperioodi lõppu... ja seda juba paarkümmend aastat nii.
Ometi oli hea jälle seal olla, linn oli mulle koduseks saanud. Prantslasele kuuluv väike hotell http://www.thiphanet.com/oli armas, kuigi konditsioneeri puudumine andis tunda ja magasin öö rahutult. Hommikul vara pidin jälle lennujaamas olema, kuid kõik laabus kenasti. Sain teeäärest songhtaewi peale, kusjuures Oliver, hotelli omanik oli kena ja aitas mu kotte kanda. See ongi väikeste kohtade võlu, et kohtad palju inimlikkust ja soojust, mida suurtes hotellides naljalt ei leia.
Taevas Chiang Mai kohal
Lennukiaknast välja vaadates hämmastas tume pilv, mis linna kohal hõljus. Otsustasin foto teha ja siis veel ühe veidi hiljem. Erinevus oli selgelt näha...
                                                                                       
... ja veidi hiljem


Rayongi U-Tapao lennujaam oli väike. Ei mingit passikontrolli kohalikel lendudel. Inglise keelse sildi kõrval ilutses kulunud venekeelne silt - väljapääs...Seesma lennujaam teenindab kogu piirkonda, mille sisse jääb ka patulinn Pattaya. Seekord ma loobusin Pattaya külastamisest, sest vesi seal ei pidavat sobima ujumiseks, nagu ma siin pikemalt peatuvatelt eurooplastelt kuulsin. Ja üldse on seal paju müra, alkoholi, meelemürke, transvestiite, prostituute ja suur rahvaste paabel.
Kohtasin kolme rootsi prouat, kes olid suvituskoha otsingutel läbinud pea sama tee, mis minagi ja jäänud siia Rayongi neljaks-viieks aastaks juba. Nad tulevad jaanuarist alates ja jäävad paariks kuuks. Tagasi läksid paljud märtsi viimasel nädalal kui lastel algas siin koolivaheaeg ja suvituspiirkond täitus lärmakate teismelistega. See on uskumatu lärm, mis siin toimuma hakkab, kui tulemas on nädalavahetus. No mitte küll iga nädalavahetus aga päris tihti... Iga hotelli-motelli õue peal seatakse üles võimendid ja mikrofonid ja karaoke võib alata. Võim keeratakse põhja ja seda kiunuvat kisa (laulmist) trummipõrina saatel on hirmus kuulata. Kui see esimest korda toimus, olin veel Sharky Home´is ja tundsin, et pean sealt põgenema, süda hakkas rütmist välja minema...
Väike puhas motell Sharky Home

Pidu mere ääres

Kuid üllatus-üllatus, see tingel tangel kostist iga õue pealt. Õnneks lõppes kõik kella 10 paiku, kell 23 on igal pool vaikus majas. Ükskord pidin veel oma uues hotellis Wellingtonis sama asja üle elama. Ütlesin oma kohalikule sõbrale, et Eestis küll keegi normaalne inimene sellisesse hotelli enam tagasi ei tuleks aga ta kehitas õlgu ja ütles, et see on igalpool nii. Pattayas ilmselt veel hullem... Chiang Mais ma küll midagi säärast ei kuulnud. Ilmselt käib see rohkem rannapuhkuse juurde.
Sellepärast ma haun plaani, et kui järgmisel aastal siia piirkonda tulla, peaks rentima maja, nagu osad rootslased seda teevad. Ka kondod on piisavalt kaugel hotellidest ja sealgi oleks mõeldav korter rentida.. Kuulsin rootslastelt huvitavat infot - välismaalane ei saa Taisse osta korterit või maja koos maaga, osta saab vaid kõrgemal korrusel olevaid kortereid, millel ei ole ühendust maaga. Maad eraldi ei saa välismaalased samuti osta. Ereand on vaid neile, kel on Tais oma firma registreeritud.

Kuid nüüd lähemalt minu saabumisest. Mu lennupilet sisaldas transfeeri lennujaamast Rayongi, mis on kohalik keskus. Rayong on rikas piirkond, kuna piirkonnas on naftat, mida töödeldakse ja laiali transporditakse küll merd ja maad mööda. Siin ei näe tuk-tukke, palju on uusi uhkeid autosid. Näha, et elatustase on kõrge. Otsustasin ühe öö viibida Rayongis, et siis järgmisel päeval edasi rannapiirkonda suunduda. D.D. Residence https://goo.gl/maps/8EYnEauTzV22 Rayongis oli korralik hotell, vaikne ja puhas. Vahemaad olid järgmised - lennujaamast linnakeskusesse u 40 km, 40 minutit sõitu ja Rayongist Ban Phe rannapiirkonda, mis oli minu valik puhkamiseks, 20 km ehk paarkümmend minutit sõitu. Olin broneerinud booking comi kaudu sinna väikse motelli 15 päevaks. Sellele majutusele oli mitu positiivset tagasisidet rootslastelt, seega arvasin, et satun korralikusse kohta. Kuid suur oli minu imestus, kui leidsin eest räpaka teeäärse motelli, kus toimetas uimaselt väsinud naisterahvas, kes ilmselt ei olnud kas paranenud eelmisest õhtust või oli ta väga haige.

Hoiatuseks siis M.M.Villa Residence https://goo.gl/maps/WfKBZX5paaJ2 on täiest out, ei soovita seda mitte kellelegi. Mul vedas, et kohtusin lennujaamas kohaliku mehega, kes tuli Chiang Maist ärireisilt ja kes pakkus, et võib mind minu motelli sõidutada. Tänu temale leidsin 5 km kauguselt korralikud hotellid, mis olid väga soodsa hinnaga ja kvaliteedilt kümme korda paremad. www.wthotel.net
Wellington Hotel

Küllap see rootslane, kes oli motelli omanik lasi oma semudel boobking comis positiivseid hinnanguid panna, mille õnge ma läksin. Pidasin omanikuga booking comi kaudu maha väikse lahingu, kuna ta tahtis broneerigu raha mu kontolt maha võtta ja andis booking comile teada, et ma ei ole kohale ilmunud. Kuid ma helistasin booking comi ja ütlesin, et motell nimelt annab valeinfot, ma olin kohal ja soovisin maksta krediitkaardiga, nagu lehel oli kirjas aga mulle öeldi, et see ei ole võimalik, mistõttu pidin uue koha otsima. Ja see kõik oli tõsi, sest väsinud naine ütles, et neil ei ole veel aparaati, kuna booking com ei ole seda neile veel saatnud. Mis on nali omaette, sest booking com ei saada kellelegi kassaaparaate. Booking com vabandas ja uuris, kas uus hotell on kallim, et nad maksavad vahe kinni aga hotell oli paraku odavam, booking comi kaudu vabandas ka rootslane, vähemasti nii mulle öeldi.  See, et koht oli räpane, ei oleks mõjunud, sest see on väga suhteline info kaugelasuvale booking comi töötajale, seda enam, et lehel ilutsesid rootslaste positiivsed hinnangud, aga õnneks leidus väike konks millest sain haarata, et broneering tühistada.

Siinne rand on täis pikitud väikseid söögikohti, kus pakutakse erinevaid mereande. Esimesel nädalal sõin paaril korral aga kuna mul on mereandide suhtes veidi allergia, siis loobusin sellest toidust.

Krevett oma täies hiilguses

Pildiallkirja lisamine

Rannaäärsed söögikohad on kõik ühtemoodi



Leidsin hotelli kõrval asuva väikse Maya restorani, kus rootsi naised olid püsikliendid. Nägin neid seal pidevalt enne kui me lõpuks tuttavaks saime.  Tunduski, et see on justkui väike klubi, kus nad igal õhtul kokku saavad. Üks rootsi paar elas minuga ühes hotellis, korrus madalamal.
Vaade minu toast Wellingtons

Mõnede ranna söögikohtade ümbrus on täis mere poolt randauhtud rämpsu ja istumine seal veidi ebamugav. Tundub, et mõned tai inimesed lihtsalt ei näe või ei taha seda näha... ütleme nii et 20% näevad. Nii olen leidnud endale paar kohakest, kus ma rannas käin ja sealt merre ujuma. Ilmselt tuleb end selle mittemärkamisega harjutada..
Aga meri oma avarusega siin mulle meeldib.

Langkawil tundus tihtipeale, et kas olen ikka mere ääres või olen mingis vaikses tiigis, kust paistavad saarekesed. Tuult oli aga laineid mitte. Siin on aga igakord vahused lained üksteist taga ajamas, see pilt on vahel veidi hirmutav aga võimas. Kõige meeldivam on siinse ranna juures avaruse tunne, mis tekib merele vaadates, see on piiritu... Olen nüüd õppinud lainetega toime tulema, tuleb lihtsalt madalatest kohtadest, kus nad tekivad veidi kaugemale minna ja siis lasta lainetel end hõljutada - see on ääretult mõnus. Vesi on siin puhas ja läbipaistev, soolane... hea ravivõimega.
Kohaliku elu kohta olen kuulnud, et võrreldes mõne aastatagusega on näha kuidas elu on läinud siin paremaks, puhtamaks, kadunud on rannaäärsed lobudikud. Usun, et ka need mis praegu on, saavad varsti paremaks, positiivne areng siin on tajutav.

Tutvusin rannas ka ühe vene prouaga Nadeždega, endise komsomolitegelasega, kes nüüd siin head elu elab.
Nadežda

No ei tea, mis teenete eest ta omale luksusliku elamise siin ostsin, aga korter oli tõesti vägev. Nadežda pakkus müügiks sõbranna 1-toalist köögiga stuudiokorterit 21-sel korrusel, mis maksis 3 kohalikku miljonit, seega kuskil 75000 eurot.  Ta arvas, et võib ka oma korteri ära müüa aga kuna see on 2 magamistoa, elutoa ja köögiga, siis 6 miljoni kohaliku raha eest. Proua oli 70 aastane aga nägi välja nagu 50, ütles et hea niiske soolasegune mereõhk on selle taga. Ta rääkis, et varem oli siin olnud palju venelasi, aga nad on kõik läinud, kuna vene majandus on kõvasti langenud ja inimestel pole enam taskukohane siin elada-käia. Oma 70 aasta jooksul ei olnud ta õppinud ära inglise keelt ja suhtles kondos, kus ta korterit omas tai inimestega vene keeles. Väga tuttav tunne tuli... Nadeždaa tütar ja lapselapsed elavad Pattayas ja käivad seal koolis. Ta pidas plaani siit perega lahkuda ja minna Hispaaniasse, kus on rohkem kaasmaalasi. Tagasi Venemaale mitte mingi hinna eest!
Tagapool on näha kondomiinium, kus Nadežda elab

Õhtuti, kui õhk on jahedam, on mõnus jalutamas käia. Paar päeva tagasi sattusin kenale kontserdile, mis osutus pulmapeoks. Tulin mööda randa ja otsustasin, et tagasi lähen teed mööda. Meri oli tõusnud ja rannaäärne prahti täis. Siis kuulsin kohalikku kena vaikset muusikat ja nägin, et avaral platsil on restoranilauad ja lava üles seatud, kus laulavad kaks meest. Istusin tükk aega ja kuulasin... kui ära hakkasin minema, siis märkasin et tegemist on hoopis pulmapeoga, kena pruutpaar võttis väravas külalisi vastu...



Otsustasin tutvuda ka kohaliku küla eluoluga. Üldpilt on hästi kirev. Kohata võib korralike rendiks mõeldud maju, kohalike rikaste elamuid ja samas kõrval vaesed hütid. Loodus ja aiad on siin võrratud, ja mangod on valmimas...
Külapood
Lihtsalt maja


Õitsemise tahe






Maja rendiks



telefoninummer


Kindlasti oleks veel paljust kirjutada ja kõik kohe ei meenugi... jõuame veel kõigest rääkida...