Rayong, tagasi Tais

Rayongi jõudmiseks pidin esmalt Chiang Maisse lendama, kuna kõik mu lennupiletid saavad alguse just sealt. Iseenesest polnudki see halb variant sedasi reisida, sest nii või teisiti oleksin pidanud kuskil vahepeatuse tegema, teine variant oleks Bangkok. Kuigi Bangkok on Rayongile lähemal, on Chiang Mai hinnad sõbralikumad. Lennukis valdasid mind murelikud mõtted, kuna olin kuulnud, et `smokey season´ on Chiang Mais  täies hoos. Kurb ja kahju oli kohalikest, kes seal oma tervisest ilma jääva. Mina tulen ja lähen ja saan oma käimisi vastavalt sättida, nemad aga rikuvad oma tervist pidevalt ja järjekindlalt. Süreaalne surev linn... hingamisteede haigusi põeb iga kolmas... kaasaarvatud kopsuvähk, bronhiit jne. Õnneks peale vihmaperioodi on õhk jälle puhtam, kuid alates veebruarist ei soovita seal kellelgi pikemalt peatuda. Nüüd siis taipasin, miks mu massaažiõpetaja Iisrealist käib Chiang Mais ainult novembris-detsembris,vahetult peale vihmaperioodi lõppu... ja seda juba paarkümmend aastat nii.
Ometi oli hea jälle seal olla, linn oli mulle koduseks saanud. Prantslasele kuuluv väike hotell http://www.thiphanet.com/oli armas, kuigi konditsioneeri puudumine andis tunda ja magasin öö rahutult. Hommikul vara pidin jälle lennujaamas olema, kuid kõik laabus kenasti. Sain teeäärest songhtaewi peale, kusjuures Oliver, hotelli omanik oli kena ja aitas mu kotte kanda. See ongi väikeste kohtade võlu, et kohtad palju inimlikkust ja soojust, mida suurtes hotellides naljalt ei leia.

Taevas Chiang Mai kohal

Lennukiaknast välja vaadates hämmastas tume pilv, mis linna kohal hõljus. Otsustasin foto teha ja siis veel ühe veidi hiljem. Erinevus oli selgelt näha...
                                                                                       

... ja veidi hiljem

Rayongi U-Tapao lennujaam oli väike. Ei mingit passikontrolli kohalikel lendudel. Inglise keelse sildi kõrval ilutses kulunud venekeelne silt - väljapääs...Seesma lennujaam teenindab kogu piirkonda, mille sisse jääb ka patulinn Pattaya. Seekord ma loobusin Pattaya külastamisest, sest vesi seal ei pidavat sobima ujumiseks, nagu ma siin pikemalt peatuvatelt eurooplastelt kuulsin. Ja üldse on seal paju müra, alkoholi, meelemürke, transvestiite, prostituute ja suur rahvaste paabel.
Kohtasin kolme rootsi prouat, kes olid suvituskoha otsingutel läbinud pea sama tee, mis minagi ja jäänud siia Rayongi neljaks-viieks aastaks juba. Nad tulevad jaanuarist alates ja jäävad paariks kuuks. Tagasi läksid paljud märtsi viimasel nädalal kui lastel algas siin koolivaheaeg ja suvituspiirkond täitus lärmakate teismelistega. See on uskumatu lärm, mis siin toimuma hakkab, kui tulemas on nädalavahetus. No mitte küll iga nädalavahetus aga päris tihti... Iga hotelli-motelli õue peal seatakse üles võimendid ja mikrofonid ja karaoke võib alata. Võim keeratakse põhja ja seda kiunuvat kisa (laulmist) trummipõrina saatel on hirmus kuulata. Kui see esimest korda toimus, olin veel Sharky Home´is ja tundsin, et pean sealt põgenema, süda hakkas rütmist välja minema...

Väike puhas motell Sharky Home

Pidu mere ääres

Kuid üllatus-üllatus, see tingel tangel kostist iga õue pealt. Õnneks lõppes kõik kella 10 paiku, kell 23 on igal pool vaikus majas. Ükskord pidin veel oma uues hotellis Wellingtonis sama asja üle elama. Ütlesin oma kohalikule sõbrale, et Eestis küll keegi normaalne inimene sellisesse hotelli enam tagasi ei tuleks aga ta kehitas õlgu ja ütles, et see on igalpool nii. Pattayas ilmselt veel hullem... Chiang Mais ma küll midagi säärast ei kuulnud. Ilmselt käib see rohkem rannapuhkuse juurde.
Sellepärast ma haun plaani, et kui järgmisel aastal siia piirkonda tulla, peaks rentima maja, nagu osad rootslased seda teevad. Ka kondod on piisavalt kaugel hotellidest ja sealgi oleks mõeldav korter rentida.. Kuulsin rootslastelt huvitavat infot - välismaalane ei saa Taisse osta korterit või maja koos maaga, osta saab vaid kõrgemal korrusel olevaid kortereid, millel ei ole ühendust maaga. Maad eraldi ei saa välismaalased samuti osta. Ereand on vaid neile, kel on Tais oma firma registreeritud.

Kuid nüüd lähemalt minu saabumisest. Mu lennupilet sisaldas transfeeri lennujaamast Rayongi, mis on kohalik keskus. Rayong on rikas piirkond, kuna piirkonnas on naftat, mida töödeldakse ja laiali transporditakse küll merd ja maad mööda. Siin ei näe tuk-tukke, palju on uusi uhkeid autosid. Näha, et elatustase on kõrge. Otsustasin ühe öö viibida Rayongis, et siis järgmisel päeval edasi rannapiirkonda suunduda. D.D. Residence https://goo.gl/maps/8EYnEauTzV22 Rayongis oli korralik hotell, vaikne ja puhas. Vahemaad olid järgmised - lennujaamast linnakeskusesse u 40 km, 40 minutit sõitu ja Rayongist Ban Phe rannapiirkonda, mis oli minu valik puhkamiseks, 20 km ehk paarkümmend minutit sõitu. Olin broneerinud booking comi kaudu sinna väikse motelli 15 päevaks. Sellele majutusele oli mitu positiivset tagasisidet rootslastelt, seega arvasin, et satun korralikusse kohta. Kuid suur oli minu imestus, kui leidsin eest räpaka teeäärse motelli, kus toimetas uimaselt väsinud naisterahvas, kes ilmselt ei olnud kas paranenud eelmisest õhtust või oli ta väga haige.

Hoiatuseks siis M.M.Villa Residence https://goo.gl/maps/WfKBZX5paaJ2 on täiest out, ei soovita seda mitte kellelegi. Mul vedas, et kohtusin lennujaamas kohaliku mehega, kes tuli Chiang Maist ärireisilt ja kes pakkus, et võib mind minu motelli sõidutada. Tänu temale leidsin 5 km kauguselt korralikud hotellid, mis olid väga soodsa hinnaga ja kvaliteedilt kümme korda paremad. www.wthotel.net

Wellington Hotel

Küllap see rootslane, kes oli motelli omanik lasi oma semudel boobking comis positiivseid hinnanguid panna, mille õnge ma läksin. Pidasin omanikuga booking comi kaudu maha väikse lahingu, kuna ta tahtis broneerigu raha mu kontolt maha võtta ja andis booking comile teada, et ma ei ole kohale ilmunud. Kuid ma helistasin booking comi ja ütlesin, et motell nimelt annab valeinfot, ma olin kohal ja soovisin maksta krediitkaardiga, nagu lehel oli kirjas aga mulle öeldi, et see ei ole võimalik, mistõttu pidin uue koha otsima. Ja see kõik oli tõsi, sest väsinud naine ütles, et neil ei ole veel aparaati, kuna booking com ei ole seda neile veel saatnud. Mis on nali omaette, sest booking com ei saada kellelegi kassaaparaate. Booking com vabandas ja uuris, kas uus hotell on kallim, et nad maksavad vahe kinni aga hotell oli paraku odavam, booking comi kaudu vabandas ka rootslane, vähemasti nii mulle öeldi.  See, et koht oli räpane, ei oleks mõjunud, sest see on väga suhteline info kaugelasuvale booking comi töötajale, seda enam, et lehel ilutsesid rootslaste positiivsed hinnangud, aga õnneks leidus väike konks millest sain haarata, et broneering tühistada.

Siinne rand on täis pikitud väikseid söögikohti, kus pakutakse erinevaid mereande. Esimesel nädalal sõin paaril korral aga kuna mul on mereandide suhtes veidi allergia, siis loobusin sellest toidust.

Krevett oma täies hiilguses

Pildiallkirja lisamine

Rannaäärsed söögikohad on kõik ühtemoodi

Leidsin hotelli kõrval asuva väikse Maya restorani, kus rootsi naised olid püsikliendid. Nägin neid seal pidevalt enne kui me lõpuks tuttavaks saime.  Tunduski, et see on justkui väike klubi, kus nad igal õhtul kokku saavad. Üks rootsi paar elas minuga ühes hotellis, korrus madalamal.

Vaade minu toast Wellingtons

Mõnede ranna söögikohtade ümbrus on täis mere poolt randauhtud rämpsu ja istumine seal veidi ebamugav. Tundub, et mõned tai inimesed lihtsalt ei näe või ei taha seda näha... ütleme nii et 20% näevad. Nii olen leidnud endale paar kohakest, kus ma rannas käin ja sealt merre ujuma. Ilmselt tuleb end selle mittemärkamisega harjutada..
Aga meri oma avarusega siin mulle meeldib.

Langkawil tundus tihtipeale, et kas olen ikka mere ääres või olen mingis vaikses tiigis, kust paistavad saarekesed. Tuult oli aga laineid mitte. Siin on aga igakord vahused lained üksteist taga ajamas, see pilt on vahel veidi hirmutav aga võimas. Kõige meeldivam on siinse ranna juures avaruse tunne, mis tekib merele vaadates, see on piiritu... Olen nüüd õppinud lainetega toime tulema, tuleb lihtsalt madalatest kohtadest, kus nad tekivad veidi kaugemale minna ja siis lasta lainetel end hõljutada - see on ääretult mõnus. Vesi on siin puhas ja läbipaistev, soolane... hea ravivõimega.

Kohaliku elu kohta olen kuulnud, et võrreldes mõne aastatagusega on näha kuidas elu on läinud siin paremaks, puhtamaks, kadunud on rannaäärsed lobudikud. Usun, et ka need mis praegu on, saavad varsti paremaks, positiivne areng siin on tajutav.

Tutvusin rannas ka ühe vene prouaga Nadeždega, endise komsomolitegelasega, kes nüüd siin head elu elab.

Nadežda

No ei tea, mis teenete eest ta omale luksusliku elamise siin ostsin, aga korter oli tõesti vägev. Nadežda pakkus müügiks sõbranna 1-toalist köögiga stuudiokorterit 21-sel korrusel, mis maksis 3 kohalikku miljonit, seega kuskil 75000 eurot.  Ta arvas, et võib ka oma korteri ära müüa aga kuna see on 2 magamistoa, elutoa ja köögiga, siis 6 miljoni kohaliku raha eest. Proua oli 70 aastane aga nägi välja nagu 50, ütles et hea niiske soolasegune mereõhk on selle taga. Ta rääkis, et varem oli siin olnud palju venelasi, aga nad on kõik läinud, kuna vene majandus on kõvasti langenud ja inimestel pole enam taskukohane siin elada-käia. Oma 70 aasta jooksul ei olnud ta õppinud ära inglise keelt ja suhtles kondos, kus ta korterit omas tai inimestega vene keeles. Väga tuttav tunne tuli... Nadeždaa tütar ja lapselapsed elavad Pattayas ja käivad seal koolis. Ta pidas plaani siit perega lahkuda ja minna Hispaaniasse, kus on rohkem kaasmaalasi. Tagasi Venemaale mitte mingi hinna eest!

Tagapool on näha kondomiinium, kus Nadežda elab

Õhtuti, kui õhk on jahedam, on mõnus jalutamas käia. Paar päeva tagasi sattusin kenale kontserdile, mis osutus pulmapeoks. Tulin mööda randa ja otsustasin, et tagasi lähen teed mööda. Meri oli tõusnud ja rannaäärne prahti täis. Siis kuulsin kohalikku kena vaikset muusikat ja nägin, et avaral platsil on restoranilauad ja lava üles seatud, kus laulavad kaks meest. Istusin tükk aega ja kuulasin... kui ära hakkasin minema, siis märkasin et tegemist on hoopis pulmapeoga, kena pruutpaar võttis väravas külalisi vastu...

Otsustasin tutvuda ka kohaliku küla eluoluga. Üldpilt on hästi kirev. Kohata võib korralike rendiks mõeldud maju, kohalike rikaste elamuid ja samas kõrval vaesed hütid. Loodus ja aiad on siin võrratud, ja mangod on valmimas...

Külapood

Lihtsalt maja

Õitsemise tahe

Maja rendiks

telefoninummer

Kindlasti oleks veel paljust kirjutada ja kõik kohe ei meenugi... jõuame veel kõigest rääkida...

Penang

Langkawist Penangi kulus mootorpaadiga vaid paar tundi. Tegemist oli suuremat sorti mootorpaadiga mis koosnes kahest reisijatele mõeldud tasapinnast, välja minna ei saanud. Kokku võis see mahutada paarsada inimest.

Paadis kohtasin armast paari, kes oli Saudi Aarabiast Langkawil mesinädalaid veetmas. Noor naine abiellus 3 lapsega mehega, kelle naine oli aastaid tagasi surnud. Mees oli kasvatanud üksi kolme last, usun, et suguvõsa ikka aitas. Nüüd said lapsed ilusa noore ema, kes vanemast tütrest väga palju vanem polegi. Pulmapildid, mida näha sain olid vägevad.

Mees oli väga abivalmis sadamas mu reisikotti tassima, mis oli päris raske, kuna olin ostnud Langkawilt tax free paradiisist 1 liitrise pudeli likööri. Penangi sõbrad, kellega kohtusin Chiang Mais ja kellele ma külla sõitsin, palusid mul seda teha, kuna Penangil on see topeltkallis. 1 öö Langkawi pealinnas Kuhais möödus Park Inn Hotellis, mis oli sadamast  vaid paari kilomeetri kaugusel. Selle 2 kilomeetri sees laiutas kena park ja Eagle Square, kus ilutses Langkawi sümbol kotkas. Kohe sadama vastas oli suur taxfree kauplus, kust võis hea hinnaga osta kõike head ja paremad, mida tavaliselt reisilt kaasa tuuakse - Tobleronet jt šokolaade, alkohole ja muud pudi-padi, mida oleme harjunud taxfree poodides nägema. Palju oli ka riiete ja suveniiride osakondi. Äri käib igal pool ühtemoodi... Kuah ise oli väike linnake, umbes nagu Pärnu.

Aga Langkawi isegi pole eriti suur, vaid  480 km2, millest asustatud umbes 200 km2. Lankawi kuulub 104 saarest koosnevasse arhipelaagi. Ees ootas aga Penang oma suure pealinna Georgtowniga.

Shrilann, mu Penangi sõber, kes töötab sealses ülikoolis psüholoogi-nõustajana oli mind sadamas oma avara linnamaasturiga juba ootamas.

Kuna olin viimasel hetkel enne teeleasumist vahetanud hotelli, siis sõit uude kohta ei võtnud palju aega. Naersime Shirlann´iga, et ´pime kana leiab tera´ ja et hotell, mille viimasel hetkel leidsin oli väga hea kvaliteedi ja hinna suhtega, suure vannitoaga, kus oli uhke vann ja dušš eraldi, vaade merele ja hiina prosperity templile, mis on hea enne edasisele heaolule... nii oligi.

Hiinlaste hotell mere ääres koos templi ja merevaatega

Shrilann´i mees on hindu ja neil on kolm last, pesamuna on 15 aastane, poeg, 2 tütart õpivad juba ülikoolis. Nad naersid, kui ütlesin seda vanasõna eesti keeles, ja Vincent, Shirlanni abikaasa leidis selle lause põhjal, et eesti keel sarnaneb hindi keelele. Nad õppisid kõik selle vanasõna ära ja lõpuks lindistasid telefoni, et see meelest ära ei läheks. Nii et "pime kana leidsi tera" on Penangil nüüd kuulus ja sedasi on eesti kultuuri aasiasse viidud.

Minu sõbrad Penangilt hotellis külas

Shrilann oli väga abivalmis ja viis mind õhtul välja nende populaarsesse kohvikusse, kus kohalik kohv  ja tordilõik maitses ülihästi.

Järgmisel päeval käisime kohalikus söögikohas erinevaid toite proovimas ja lõpuks viis ta mu hotelli, mille olin valinud, et hommikul valutult lennukile jõuda.

Mul vedas tohutult, et olin seal just nädalalõpus kui tal oli aega mind sedasi sõidutada, muidu oleks pidanud ühistranspordiga seiklema. Aga vähemasti seal oli ühistransport, mis oli päris hästi korraldatud ja konditsioneeritud salongidega pakkudes mõnusat jahedust lämmatava kuumuse eest.

Penang on suur tööstusasum tohutu suurte majadega. Shirlann ütles, et kuna Penang on saar, siis see lihtsalt peab ülespidi kasvama, muidu saab maa otsa.

Rannaala suurte condodega, kus võimalik omale korter osta/rentida

Eks see kasvamine pea lõivu maksma loodusele - ujumas seal käia ei saa, kuna meri saastatud ja vetes palju jellyfish´e ehk meduuse, kes mürgised ja kõrvetavad.

Meduus e jellyfish

Võid rannas peesitada ja valida hotelli basseiniga... Hinnad on seal ka euroopapärased, nii et minusugune turist, kes otsib vaiksemat ja õdusamat kohta, seal pikalt ei peatuks. Sain teada, et saar on väga multi-kulti ja kõik saavad omavahel hästi hakkama ja läbi. Moslemeid on enamus, siis on veel hiinlased, indud, taid, birmad, laose jm töötajad, ka euroopast on palju inimesi, suured it-idufirmad jne. Ta ise on neljandat põlve inglaste perekonnast ja räägib kodus ainult inglise keelt, kuigi näeb veidi malai moodi välja.
Käisin Penangis ka suures kaubamajas, kus kõik brändid, mis vähegi teada. Suurim üldse, kus ma käinud kunagi olen. No ma lihtsalt ei käi mööda ilma kaubamajades, aga seekord jäi see mulle teele, kui otsisin tai budhistide templit. Huvi pärast astusin sisse Birckenstoki jalanõude poodi, kuna mul jalas just selle firma kingad ja huvitas, et kui kallist raha peab paari eest seal maksma - 80 eurot.. päris krõbe hind..

Laupäeval võeti mind kaasa katoliikliku kiriku jumalateenistusele, mille liikmed nad on. Pink oli kõva ja teenistus pikk nagu ikka kristlikes kirikutes. Meenus lapsepõlv, kus ma mitmeid tunde Jaani kirikus pidin toolimaitset tundma.. Soojaks tegi selle ürituse Shrilanni tore perekond ja ma olin neile selle eest väga tänulik.

Lamav Buddha

Kuna olime mitmeid kordi sõitnud mööda tai budhistlikust templist, siis tahtsin ükspäev rahulikult sellega tutvust teha. Hämmastuseks leidsin templist suure lamava Buddha ja selle tagumises osas oli tai matusekoht urnidega. See oli jälle uus kogemus minu jaoks..

Tai templi vastas oli Brima buddhistlik templel, võtsin aega ka seal ringikäik teha. Erinevused olid selgelt tajutavad... Allpool mõned fotod:

Tai tempel

Birma tempel

Elust-olust Langawis

Homme on viimane päev Langkawis, mille veedan tutvudes nende pealinnaga Kuahiga. Eile oli kiirvisiit koos hotellirahvaga, homme seevastu on rahulikum linna peal käia. Linn oli päris suur, umbes nagu meie Pärnu, suurehitisi ja hotelle tundus rohkem. Valisin hotelli sadama lähedusse, et siis oleks kiirem praami peale saada. Juhtus, et ka park oli sealsamas ja hotelli nimi on Park Inn.

Sissekäik legendide parki

Legend Langkawi tekkimise kohta

Langkawi sümbol

Praam väljub paberite kell 10.30, aga see, millal täpsemalt, pidi palju ilmast ja tuule suunast sõltuma. Hommikul kell 8 väljub ta Penangist ja siis kohe tagasi. Eile jõudsin käia Legendide pargis ja sadama lähedal, kuhu on püstitatud Langkawi sümbol, kotkas. Langkawi on tulnud sõnast he-lang, mis tähendab kotkast.

Proovin nüüd siin otsi veidi kokku tõmmata ja kirja panna viimaste päevade tegevusi.

Taksojuht Mustafaga sai väike tiir tehtud saare lääne- ja põhjapoolses osas. Siin on palju kauneid randu aga ka paksud metsad jäävad saare sellesse ossa. Köisraudteele ei jõudnud, sest ei tahtnud Musafad ootama panna aga kuulsin siin majutuses olevalt ukraina poisilt Sašalt, et temal oli küll hirmuhigi otsaees, mitte et ta oleks kõrgust kartnud, vaid koguaeg olla olnud tunne, et kohe-kohe laguneb midagi ära, sest vagunid olid olnud ajast-arust.

Esmalt viidi mind muidugi shopingu kohta ja sadamasse ja näidati lukspiirkondi. Selles suhtes on hea, et olen siin kalurikülas ja tunnen kohaliku elu hingust. Kõige toredam reis oleks ilmselt olnud mangroovide vaheline paadisõit, mis viib ka ühte koopasse, pildilt nägin seinatäit nahkhiiri. Selle reisi juurde kuulus ka väikse saarekese ja sellel asuva mageveejärve külastamine, mida kutsuti Rasedate Neidude Saareks ja Rasedate Neidude Järveks ja muid atraktsioone. Naljakas oli see, et kui tahad minna vaatama, kuidas lõunamaa viljad kasvavad, näiteks arbuusid ja papayad jne, siis maksad selle eest 25 ringgit ehk siis umbes 5 euri, sest selle jaoks on loodud turistidele kohe eraldi park. No way, minu poolt jäi see ära.. mitte et mul rahast kahju oleks, aga see tundus kuidagi tobe.
Kolasime siis niisama ringi, nägin nende kuulsat musta liivaga randa, millega oli taaskord huvitav legend seotud ja igal pool ikka uhke mangroovisalu. Võrreldes minu hotelli lähedase saluga olid need suured ja vägevad.

Musta liivaga rand

Tsemendivabrik 

Teepeal olid suured metsatukad, kus puude külge olid kinnitatud väiksed ämbrikesed. Uuirisn, et mis puud need on ning mida saada loodetakse - kummipuude küljest tilkus kautšukit. See oli huvitav vaatepilt. Kautšukit eriti enam ei osteta, kurtis Mustafa, kuna asemele on tulnud tehisliimid ja plastid. Ja siis oli kauni ranna kõrval äkki suur tsemendivabrik. Mustafa ütles, et see on nende ekspordiartikkel nr 1, mida viiakse mitmesse kohta välismaale, ja omal läheb ka vaja. Niipalju sain siis aimu nende tööstusest.

Mustafa demonstreerib kuidas kogutakse kautšukit

Uurisin Mustafalt kripeldama jäänud lugu, mida üks noormees mulle turul rääkis. Võrreldes Taiga on siin puuviljad samakallid kui Eestis, arbuus 2 - 3 ringgitit kilo, ehk siis veidi alla euro ja üks 5 kilone arbuus maksab 4 euri umbes, banaanid 8 ringgitit, mis on 1,50 euri, kallim kui Eestis, õunad samuti kallid jne. Tuli välja, et kõike seda kraami tuuakse sisse Taist ja Hiinast. Ma ei imestaks, kui ma siin poest Hollandi tomateid sain, sest need kohe nägid sedamoodi välja ja maitse oli ka väga ilmetu. Ja Mustafa kinnitas seda lugu. Ütles, et see on häbiasi, et nende valitsus ostab kõike seda sisse, selleasemel, et inimesi ise suunata ja õpetada vilju kasvatama. Aga neil on puuviljade muuseum, kus seda raha eest näidatakse! Selles suhtes on Tai eesrindlikum ja kui esialgu tundus naljakas, et kui oopiumikasvatused hävitati, siis valitsus õpetas Tais inimestele põllumajandust viljelema, siis siin on kohe paralleel näha.  Inimesi ei ole õpetatud ja siis võidab kohe laiskus. Mustafa ütleski, et asi on laiskuse taga kinni aga ma arvan, et ka teadmatuse. Vaid riisipõldusi kohtas siin päris palju. Riis kasvab ju mitu korda aastas, ta kasvuperiood on kuskil 3-4 kuud. Valitsus on siin selleks kindlad ajad määranud, millal riis tuleb maha panna. Mõned siiski pidid oma suva järgi panema.. Niipaljukest siis põllumajandusest. Pühvleid pidi ka kasvatatama, aga neid meile teepeale ei jäänud.

Teed on siin ilusad ja heas korras. Kuid mägisemas osas toimub päris palju õnnetusi, kuna tee on kurviline ja puhkajad, kes autosi rendivad, ei ole sellega harjunud. 17.veebruail, minu siinoleku ajal oli ka väga õnnetu juhus, kui indu abielupaar koos kahe lapsega põrkas oma rendiautoga kokku vastasuunast tuleva minibussiga. Laste ema ei suudetud päästa.

Käisime saare teises otsas ilmeilusaid Tanjung Rhu randu vaatamas. Seal on ka üks saare kallimaid hotelle, Four Season Resort Langkawi, kus bed ja breakfasti eest maksad 600 - 800 euri ehk siis 4000 ringgitit. Siin link sellele hotellile http://www.fourseasons.com/langkawi/

Kaunis Tanjung Rhu rand

Küllap oli seal ka mõni ujumiskoht aga seal, kuhu meie jõudsime ilutses keeld vette minna, kuna seal on ohtlikud keerised. Osman teadis rääkida, et paljud turistid on seal oma elu andnud, kes ei ole sellest hoiatusest hoolinud. Hotell, mis asus seal lähedal, oli oma rannaala piiranud ja seal ilmselt neid keeriseid ei olnud..

Ohtlikud keerised sealsamas

Huvitav oli näha siin kohalikku surnuaeda. See tuli teemaks, kuna Mustafa isa oli just eelmisel päeval surnud ja ta helistas mulle, et meie sõit lükkub edasi. Järgmisel päeval ta tuli ja ütles, et ta isa oli surnud 104 aasta vanuses, aga et kõik on nüüd juba korras ja tehtud. See jäi alguses mulle veidi mõistatuseks, et mis sai tehtud. Tuli välja, et isa oli juba mahamaetud ja matused peetud.

Surnuaed - need tüükad jäävad mälestama sinu elu siin hädaorus, millest sa lõpuks
oled pääsenud paremasse ilma

Naised surnuaeda ei tohi minna, religioon ei luba, ütles Mustafa, nii et pidin foto tegema surnuaia aia tagant. Ma loodan, et surnuna nad ikka võivad teisel pool aeda olla. Väga kõle ja tühi oli see... muidugi, naisi ju ei lubata sinna! Surnu maetakse 6 tunni jooksul pärast surma. Sellega on hästi kiire aga miks, seda Mustafa ei osanud öelda, lihtsalt religioon käsib nii teha. Sama sealihaga - religioon ei luba süüa. Uurisin, kui tihti religioon käsib palvetada - 5 korda päevas. Tegelikult olin sellest juba ise aru saanud, et umbes niipalju peab neid kordi olema. Vahel oli mõnus seda läbi kõlarite lastavat jorinat kuulata ja mediteerida aga mõned kohad, eriti õhtusel ajal tundusid agressiivsed. Juhtusin vahel siis just mere ääres muulil istuma, kui tseremoonia käis.

Tempel minu elukohas, vt kõlareid

Nad on oma templite kõrvale suured võimendid üles pannud, nii et kui hommikul esimene palve algab, kostab see üle küla. Fotol on näha.
Küll oli ikka hea, et ma kõrvatropid mõistsin kaasa võtta.. Nende palvetamisaeg on seotud ilmselt päikesetõusuga ja allpool on lausa tabel, mida iganädalaselt teada antakse.

Langkawi Islands, Malaysia Prayer Times (State: Kedah)

Prayer Schedule March / 2016 Date Day Fajr Sunrise Dhuhr Asr Maghrib Isha 1 Tue 6:24 7:32 1:33 4:51 7:34 8:39 2 Wed 6:23 7:32 1:33 4:51 7:33 8:39 3 Thu 6:23 7:32 1:33 4:50 7:33 8:39 4 Fri 6:23 7:31 1:33 4:50 7:33 8:39 5 Sat 6:22 7:31 1:33 4:49 7:33 8:39 6 Sun 6:22 7:31 1:32 4:49 7:33 8:39 7 Mon 6:22 7:30 1:32 4:48 7:33 8:39 Monthly/Annual Schedule

Tee merre

Kogu selle teema lõpetuseks, tundub mulle, et tegin õige valiku, kui jäin siia väiksesse kalurikülla. Tutvusin paljude huvitavate inimestega, sain jalutada omi radu pidi, kus näitasid mulle end kohalikud asukad, linnud ja loomad. Huvitav oli laguuni külastus, läksin sinna kummituslinna veel ühel korral rattaga ja sõitsin tee lõppu, kust enam kaugemale merre ei saanud. Kaugemal oli näha lõpetamata tee jätk, aga sinna minupoolselt kaldalt ei pääsenud - ühendus puudus. Kohtasin sellel teel kalanaisi, kes küll õngitsesid, küll otsisid midagi kivide vahelt. Nad olid varmad mulle tere hõikuma, armas. Ka ilus sinimustvalge paat randus seal ja üks noormees tegi korraks kaldale asja. Väiksed krabid jooksid ringi ja kaevasid omale auke. Taevas oli pilvitu.

Hotelli omanik Osman oli ääretult tore inimene, tutvustas mulle oma naist ja lapsi. Ta oli nii asjalik, igakord kui külastajad lahkusid, koristas just tema toad. Ta ütles, et teab, et siis on korralikult tehtud. Ja seda toad olid, puhtad ja kenasti sisustatud. Tegelikult vääriks ta siin omaette peatükki, aga hetkel ei ole selleks aega.

Väike puhas hotell kalurikülas

Võtsin südame rindu ja käsin teisel korral veel ka varaanirannas ja lõpuks harjusin selle mõttega, et ta kuskil kivi taga võib-olla luurab. Ilus must toonekure moodi lind tuli mulle mingeid sõnumeid tooma, millest ma aru ei saanud. Võib-olla ta tahtis öelda, et ma ei kardaks... Lõpuks lendas ta üle mu pea minema.

Usin töötegija

Sõumitooja

Sini-must-valge