Igal reisil on algus, keskpaik ja ka lõpp. Kuigi reisi algusest on möödas alles nädal, on tunne nagu ma oleks Chiang Mais olnud juba ajast ja arust. Sedasama tundis vist Vaido, kui ta Viberis kirjutas, et ma peaksin veidi kaamerat keerama, sest muidu on neil mulje, et ma istun oma korteris ja otsin nende jaoks Googlest pildimaterjali.
Olen olnud siin alles viis päeva aga selle aja sisse on mahtunud üks õppeklass minu esimese tai akupressuuri massaažiõpetaja juures, kes on pärit Iiserealist ja kes juhtus just laupäeval siin viimast koolitust tegema, kuhu ta ka mind osalema kutsus. http://www.sunshine-massage-school.com/ Ja kaks päeva olen saanud käia minu uue kohaliku õpetaja Sinchai juures, kes suurema osa oma elust on töötanud hailgas tehes patsientidele teraapilist massaaži. Nüüd, 72 aastasena tegeleb meister ainult õpetamisega. Ta on pime. http://www.sinchaimassage.com/
Tihe rabelemine siin ei erine eriti sellest, mis toimus enne ärasõitu Tallinnas, kuigi ettekujutuses oli küll, et olema saab palju vaba aega. Õnneks kõik möödub, ka rabelemise aeg saab ükskord läbi. Mitmel õhtul olen väsimuse tõttu reisikirja kirjutamist edasi lükanud, kuni tekkis tunne, et lõpuks ununevad asjad, millest olin tahtnud kirjutada.
Läheks siis nüüd 7 päeva tagasi ja alustaks lendamisega.
Kirsi ja Marti tõid mind õhtul kella poole üheksaks lennujaama. Pagasi vastuvõtu lauas juhtus olema väga vastutulelik töötaja, kes vaatamata sellele, et mul oli check-in Helsingisse juba tehtud, pakkus välja, et teeb mulle check-inni lõpuni välja. Kahjuks mingil põhjusel ei saanud ta teha mulle viimast check-inni ja pardakaarti Hong Kongist Chiang Maisse, kuigi pagasi sai küll vormistatud lõpuni välja, mis oli suur kergendus. Tagantjärgi sain teada, et põhjus võis olla selles, et lennuoperaator (Cathay Pacific), kes mulle piletid müüs ei ole Tallinna lennujaama teenindavate operaatorite nimekirjas nagu ta ei ole ka Vantaa lennujaama nimekirjas.
Sõit Helsinkisse kestis umbes sama kaua kui bussiga Viru keskusest Piritale, võib-olla 10 minutit kauem. Aga ees olid ootamas mu kõige raskemad tunnid, võin nüüd tagantjärgi nentida. Kui lugesin netist, et Vantaa lenujaam on maailma paremiku seas oma mugavuselt, ja et seal öö veeta on igati ok, siis mina seda küll ei ütleks. Oli küll veidi parem kui Bergamos, kus me eelmisel aastal enne Hispaania lendu ööd olime aga ainult seetõttu, et Vantaas sai pingi peal magada, Bergamos aga pidime magama põrandal minu joogamatil, mida me Anneliga vaheldumisi tegime. Bergamos oli suur pluss see, et mul oli kaasas Indiast ostetud suur villane sall, mille ma nüüd millegipärast maha jätsin. Ilmselt mõlkus mõtteis soe Taimaa, kuhu villaseid asju ei ole mõtet kaasa vedada. Tundsin sellest puudus nii mõnigi kord, aga sellest edaspidi.
Vantaa lennujaam oma suurte klaaspindade ja lõputult töötava sundventilatsiooniga on magamiseks väga külm koht. Kõigepealt ma proovisin tukkuda Kopenhaagenist saabuva lennu värava ees, mis oli kõige tühjem aga ka kõige külmem, kuna asus lennujaama kõige tagumises otsas. Minu õnn oli, et olin kaasa ostnud korralikud kõrvatropid, sest pidev mühin oli lõpuks väga häiriv. Tukkusin selle värava ees kuni lennu saabumiseni kuskil kaks tundi, kuni olin täiesti hangunud ja läksin siis jalutama ja uurima, kus teised magajad on. Enamus inimesi, kuskil 20-30 olid lennujaama keskel. Kes oli migitesse teleka vaatamise kabiinidesse endale pesa teinud, kes üritas magada laudpinnal, mis oli radikate peale ehitatud, kes toolide peal. Leidsin omale ka ühe sellise radikapealse koha ja esialgu olin päris õnnelik, sest olemine tundus palju soojem, küljealune suht pehme, kuna kohati olid pinnad kenasti polsterdatud, aga mõne tunni pärast hakkas ka seal külm, sest suured aknad, mis olid kohe paarikümne sentimeetri lähedal, õhkasid külma. Jalutasin siis veel veidi lennujaama sisemuse suunas, kus müügikohad olid juba suletud ja pinkidel magasid vaid lende ootavad reisijad. Leidsin veelgi soojema koha, kus küll olid juba ees juba kaks magajat, aga ruumi jätkus mullegi. Ka pingid olid polsterdatud, mistõttu sain oma joogamatti padjaks kasutada. Ärkasin selle peale, et mu ümber käis soome pensiokate ärev sagin, mida tekitas nende suundumine Tenerifele. Nad kiikasid aegajalt minu poole, sest nad ei osanud seisukohta võtta, kas ma olen magama jäänud soomlane, kes vajab ülesäratamist või siis mitte. Tõusin siiski üles, ajasin selja sirgu ning suundusin hambaid pesema, seljatagant kuulsin veel kui öeldi, et tuo on suomalainen, milles nad muidugi pidid pettuma, sest ma ei kavatsenud nendega Tenerifele sõita.
Minu raskemad tunnid olid möödas ja vaikselt hakkas ka minu sisse reisiärevus pugema. Oma hommikukohvi pildi saatsin Viberiga just pärast neid pikki külmi tunde Vantaa lennujaamas. Külmatamine Vandas on ju iseenesest loomulik, mõtlesin mõnusalt kohvi juues, Soome on ikka väga põhjapoolne piirkond kui maakaarti vaadata ja ilmselt peavad nad seda ka oma lennujaamas tõestama. Nende kiituseks pean aga ütlema, et kui läksin hommikul uurima, miks Tallinnas ei saanud reisi lõpp-punktini check-in-i tehtud siis olid nad seda väga usinad ise proovima, kuid samuti tulutult. Mul oli sellega veidi mure (pärast selgus, et õigustatud), sest just viimase lennu Hong Kongi ja Chiang Mai ajavahe oli kriitilisel 1,5 tunni piiril ja Hong Kongi lennujaam oli minu reisiplaanis suurim. Ka on hiinlaste mõtte- ja tegutsemislaad mulle täiesti võõrad, mis lisas veelgi riske lennust maha jääda. Vantaas anti mulle head nõu, et kui ma ei jõua Hong Kongis mingil põhjusel chek-inni teha, siis ärgu ma oodaku ja otsigu, vaid lipaku kiiresti väravasse, las nad ise sebivad ja võtavad ühendust reisi operaatoriga Cathay Patcific´uga, peaasi kui ma lennuväravasse õigeks ajaks jõuan. Aga õnneks läks kõik teisiti. Milaanos, mis oli järgmine sihtpunkt peale Vantaad, ootas mind juba poolel teel koridorides lennujaama töötaja ja ütles, et ta teeb mulle kohe viimase check-inni ja annab pardakaardi väravas kätte. See oli väga lohutav, jäi vaid mõte, et mis siis, kui lend hilineb - see aga ei sõltunud enam minust ja olemas oli reisikindlustus. Aga ma pean ütlema, et kõik lennud olid väga täpsed, mis minu jaoks oli üllatav, kuna aina olen kuulnud, kuidas lennud on jälle, kas ära jäänud või hilinenud. Aasia värk töötab korralikult, ega muidu see Cathay Patcific ei oleks sellise lennu kokku pannud.
Milaanos oli lennuvahe 2 tundi, mis kulus kenasti ära. Jõin mõnusa itaalia kohvi ja sõin sooja croissanti, mis oli soome omast poole odavam ja poole parem. Mõeldes lõunasöögile, mida mu järgmisel lennul pidi pakutama, piirdusin vaid sellega. Äkki nägin, kuidas värava taha tekkis tulv inimesi, enamuses väiksed hiinlased, kes kõik lennukisse hakkasid trügima, esmalt priority class ja veel suurem tulv economy class inimesi. Miks küll inimesed arvavad, et lennukis on parem oodata, kui lennujaamas. On ju päris tüütu, kui inimesed soojas ja kitsas lennukis närvitsedes oma kohvreid üles hoiupaikadesse topivad ja klappe kinni taovad. Viimaste seas on palju rahulikum minna ja sellega kaasneb võimalus avarates ruumides veel veidi maapealset õhku hingata.
Mingil hetkel tuli kuskilt ebakindlus - 12 tundi lennukis tundus kuidagi ebareaalne. Sellel hetkel hakkasin kahetsema, et odava pileti ostutuhinas ei lugenud ma kokku tundide arvu, mis ma sellel lennun pean õhus viibima. See oli lihtsalt nii keeruline, et ma ei proovinudki. Kõik need ajavahed olid nagu ristsõnamõistatus. Nüüd ootas mind selles sigarimoodi suures ja pikas lennukis ees 12 tundi, mis sel hetkel tundus isegi olevat jubedam Vantaa lennujaamast. Igasuguseid mõtteid tuli - a´la - kindlasti saab kütus poolel teel otsa, teeme hädamaandumise ei tea kuhu, kaldume kursilt kõrvale jne. Mentaalne ahvipärdik tuli maha rahustada, proovisin keskenduda muudele asjadele. Minu kõrvale sattus lennukis üks mossis hiinlane. Ta oli päris pahura olemisega, kui pidi püsti tõusma, et mind akna alla lasta. Hiina noormees, kelle koht oli vahekäigu pool istus aga edasi, sest ta kujutas ilmselt ette, et ma olen samaväike kui see pahur hiina mutt ja ronin tema kombel üle tema. Ma palusin, et ta siiski püsti tõuseks, mida ta sõnakuulelikult ka tegi. Mulle hakkas hiljem see pahur hiinlane meeldima, sest ta suutis nii järjekindlalt mossis olla. Natuke kiikas silmanurgast, mida ma ekraanil teen ja siis tegi järgi aga filmi ta ikka ei osanud käima saada. Ma ei julgenud õpetada ka, sest õpetamine oleks võinud teda veelgi rohkem pahandada. Aga ta oli kuldmagaja, võib-olla väga väsinud ja ehk ta ei olnudki filmivaatamisest eriti huvitatud. Lõpuks mitmeid kordi wc-s käies ja ühiselt püsti-istuma harjutusi tehes, saime omavahel kõik sõpradeks ja lahkudes isegi naeratasime üksteisele. Lõpupoole, koos vetsu ukse taga seistes, üritas ta oma saapaid jalga tõmmata, mis kuidagi ei õnnestunud. Ilmselt olid need talle enne juba väiksed ja jalad tursusid pika sõiduga suuremaks. Ma proovisin teda aidata aga ei saanud hakkama ja läksin oma kohale tagasi. Küllap meie noormees suutis teda aidata, sest ta tuli hiljem oma kohale saapad jalas. Hiinlased ja jaapanlased on ennegi oma jalgu kängitsenud.
Cathay Pacific´u reiside kohta olin kuulnud ainult head ja ega minagi ei saa midagi halba öelda. Toit oli väga hea, piisav, lõputult pakuti juua, õlut, veini, mahlasid, vett. Magustoit oli ka hea, puuviljad jms. Tualetis oli lisaks kätekreem ja näo lotion. Käed olid tõesti imelikult kuivaks läinud, nii et kasutasin küll. Nooremees, kes mind, st meie istumiskohti teenindas, oli väga viisakas ja hea keeleoskusega, kuulis kõike lennult läbi küllaltki valju mühina. Jälle ma olin tänulik oma kõrvatroppide pärast, mis mind kenasti magada lubasid. Lend läks hästi, ma sõin ja magasin ja vaatasin telekat ja siis jälle sõin, magasin ja vaatasin telekat ja kohal olimegi. Ma olin väga hämmastunud, et aeg nii kiiresti läks, palju kiiremini kui Vantaas.
Hong Kong, kus suht väiksel maalapil, ehks siis umbes 1000 km2-l elab 7 miljonit inimest, on üks suur pilvelõhkujate linn. Mõned linnad kohe kerkivad ülespoole ja kuigi see asub kaunisti ookeani kaldal, ei ole neil seal midagi hingata. Kunagi olid nad iseseisvad aga see on ammu unustatud. Lennujaam oli saginat täis, aga mul oli 1,5 tundi aega ja pardakaart taskus. Siis aga selgus, et transiidi süsteem Hong Kongi lennujaamas oli nii keeruline, et mul läks päris palju aega oma väravani jõudmiseks. Kõigepealt eskalaatoriga üles, siis jälle alla rongiterminali, sealt jälle üles transiidiväravatesse. Transiidiväravates, kus mind enne kunagi ei kontrollitud, vaadati seekord pagas läbi. Pidin oma Milaanost ostetud mahala väravas ära jooma ja läbima turvaväravad, mis on vägagi mõistetav, sest nii pika tee jooksul ühest kohast teise, oleks ma võinud väga vabalt kuskilt pommi kaasa haarata. Kuid sellega asi ei lõppenud. Transiidikaardilt seina peal luges välja, et minu terminal on kuskil saarekesel terminalide vahel. Ja selleks, et sinna saada, tuli leida buss. Vot see oli kogu reisikorralduse tipp. Mul oli aega veel lahedalt aga kui oleks väikegi hilinemine olnud ja check-inni ja pardakaarti mitte, siis oleks vesi ahjus olnud küll. Kujutasin ette, kuidas ma oleks seal paanikas ringi jooksnud. Võib-olla oleks ise jooksnud sinna saareksesele, sest buss ootas tükk aega, kuni sai pilgeni täis.
Ja edasi olemegi finaali jõudnud. Ilus puhas väike terminal, ilus puhas väike lennuk, ilusad puhtad väiksed taid. Serveersid lennukis maitsvat tai toitu ja kahe tunni pärast olime Chiang Mais. Viimane lend oli nii lühike, et sellest polegi midagi rääkida. Mul olid selleks ajaks kujunenud juba omad harjumused - pärast sööki jäin magama ja kui ärkasin, oli ümberringi valgusemeri, kust kiirgas välja päike. Kas paradiis? Meenusid hallid pilved Milaano kohal, kuidas küll selline erinevus?!
Terminalis läks veidi aega, sest üks lennuk oli veel saabunud ja reisijaid kontrolliti põhjalikult. Lennujaam on väike, umbes nagu meil Tallinnas. Tellisin majutusest, kuhu ma suundusin, auto järgi, sest kartsin, et ei oska taksojuhile seletada, kuhu peame minema. Ja see oli ilmselt õige mõte. Maksin sama raha 150 bahti ( u4 eurot), mis oleks pidanud maksma taksole ja kõik läks ladusalt. Koha leidmine oleks võinudki olla keeruline, sest minu kodumajutus Baitong Homestay on ühe umbtänava lõpus. Tunnen end nagu Pirital - oleme küll linnas aga samas nagu maal, linnud laulavad, kuked kirevad, rohkelt taimi ümberringi. Natuke eemal on aga jälle linn. Majutusest kirjutan juba järgmises loos.
Olen olnud siin alles viis päeva aga selle aja sisse on mahtunud üks õppeklass minu esimese tai akupressuuri massaažiõpetaja juures, kes on pärit Iiserealist ja kes juhtus just laupäeval siin viimast koolitust tegema, kuhu ta ka mind osalema kutsus. http://www.sunshine-massage-school.com/ Ja kaks päeva olen saanud käia minu uue kohaliku õpetaja Sinchai juures, kes suurema osa oma elust on töötanud hailgas tehes patsientidele teraapilist massaaži. Nüüd, 72 aastasena tegeleb meister ainult õpetamisega. Ta on pime. http://www.sinchaimassage.com/
Tihe rabelemine siin ei erine eriti sellest, mis toimus enne ärasõitu Tallinnas, kuigi ettekujutuses oli küll, et olema saab palju vaba aega. Õnneks kõik möödub, ka rabelemise aeg saab ükskord läbi. Mitmel õhtul olen väsimuse tõttu reisikirja kirjutamist edasi lükanud, kuni tekkis tunne, et lõpuks ununevad asjad, millest olin tahtnud kirjutada.
Läheks siis nüüd 7 päeva tagasi ja alustaks lendamisega.
Kirsi ja Marti tõid mind õhtul kella poole üheksaks lennujaama. Pagasi vastuvõtu lauas juhtus olema väga vastutulelik töötaja, kes vaatamata sellele, et mul oli check-in Helsingisse juba tehtud, pakkus välja, et teeb mulle check-inni lõpuni välja. Kahjuks mingil põhjusel ei saanud ta teha mulle viimast check-inni ja pardakaarti Hong Kongist Chiang Maisse, kuigi pagasi sai küll vormistatud lõpuni välja, mis oli suur kergendus. Tagantjärgi sain teada, et põhjus võis olla selles, et lennuoperaator (Cathay Pacific), kes mulle piletid müüs ei ole Tallinna lennujaama teenindavate operaatorite nimekirjas nagu ta ei ole ka Vantaa lennujaama nimekirjas.
Sõit Helsinkisse kestis umbes sama kaua kui bussiga Viru keskusest Piritale, võib-olla 10 minutit kauem. Aga ees olid ootamas mu kõige raskemad tunnid, võin nüüd tagantjärgi nentida. Kui lugesin netist, et Vantaa lenujaam on maailma paremiku seas oma mugavuselt, ja et seal öö veeta on igati ok, siis mina seda küll ei ütleks. Oli küll veidi parem kui Bergamos, kus me eelmisel aastal enne Hispaania lendu ööd olime aga ainult seetõttu, et Vantaas sai pingi peal magada, Bergamos aga pidime magama põrandal minu joogamatil, mida me Anneliga vaheldumisi tegime. Bergamos oli suur pluss see, et mul oli kaasas Indiast ostetud suur villane sall, mille ma nüüd millegipärast maha jätsin. Ilmselt mõlkus mõtteis soe Taimaa, kuhu villaseid asju ei ole mõtet kaasa vedada. Tundsin sellest puudus nii mõnigi kord, aga sellest edaspidi.
Vantaa lennujaam oma suurte klaaspindade ja lõputult töötava sundventilatsiooniga on magamiseks väga külm koht. Kõigepealt ma proovisin tukkuda Kopenhaagenist saabuva lennu värava ees, mis oli kõige tühjem aga ka kõige külmem, kuna asus lennujaama kõige tagumises otsas. Minu õnn oli, et olin kaasa ostnud korralikud kõrvatropid, sest pidev mühin oli lõpuks väga häiriv. Tukkusin selle värava ees kuni lennu saabumiseni kuskil kaks tundi, kuni olin täiesti hangunud ja läksin siis jalutama ja uurima, kus teised magajad on. Enamus inimesi, kuskil 20-30 olid lennujaama keskel. Kes oli migitesse teleka vaatamise kabiinidesse endale pesa teinud, kes üritas magada laudpinnal, mis oli radikate peale ehitatud, kes toolide peal. Leidsin omale ka ühe sellise radikapealse koha ja esialgu olin päris õnnelik, sest olemine tundus palju soojem, küljealune suht pehme, kuna kohati olid pinnad kenasti polsterdatud, aga mõne tunni pärast hakkas ka seal külm, sest suured aknad, mis olid kohe paarikümne sentimeetri lähedal, õhkasid külma. Jalutasin siis veel veidi lennujaama sisemuse suunas, kus müügikohad olid juba suletud ja pinkidel magasid vaid lende ootavad reisijad. Leidsin veelgi soojema koha, kus küll olid juba ees juba kaks magajat, aga ruumi jätkus mullegi. Ka pingid olid polsterdatud, mistõttu sain oma joogamatti padjaks kasutada. Ärkasin selle peale, et mu ümber käis soome pensiokate ärev sagin, mida tekitas nende suundumine Tenerifele. Nad kiikasid aegajalt minu poole, sest nad ei osanud seisukohta võtta, kas ma olen magama jäänud soomlane, kes vajab ülesäratamist või siis mitte. Tõusin siiski üles, ajasin selja sirgu ning suundusin hambaid pesema, seljatagant kuulsin veel kui öeldi, et tuo on suomalainen, milles nad muidugi pidid pettuma, sest ma ei kavatsenud nendega Tenerifele sõita.
Minu raskemad tunnid olid möödas ja vaikselt hakkas ka minu sisse reisiärevus pugema. Oma hommikukohvi pildi saatsin Viberiga just pärast neid pikki külmi tunde Vantaa lennujaamas. Külmatamine Vandas on ju iseenesest loomulik, mõtlesin mõnusalt kohvi juues, Soome on ikka väga põhjapoolne piirkond kui maakaarti vaadata ja ilmselt peavad nad seda ka oma lennujaamas tõestama. Nende kiituseks pean aga ütlema, et kui läksin hommikul uurima, miks Tallinnas ei saanud reisi lõpp-punktini check-in-i tehtud siis olid nad seda väga usinad ise proovima, kuid samuti tulutult. Mul oli sellega veidi mure (pärast selgus, et õigustatud), sest just viimase lennu Hong Kongi ja Chiang Mai ajavahe oli kriitilisel 1,5 tunni piiril ja Hong Kongi lennujaam oli minu reisiplaanis suurim. Ka on hiinlaste mõtte- ja tegutsemislaad mulle täiesti võõrad, mis lisas veelgi riske lennust maha jääda. Vantaas anti mulle head nõu, et kui ma ei jõua Hong Kongis mingil põhjusel chek-inni teha, siis ärgu ma oodaku ja otsigu, vaid lipaku kiiresti väravasse, las nad ise sebivad ja võtavad ühendust reisi operaatoriga Cathay Patcific´uga, peaasi kui ma lennuväravasse õigeks ajaks jõuan. Aga õnneks läks kõik teisiti. Milaanos, mis oli järgmine sihtpunkt peale Vantaad, ootas mind juba poolel teel koridorides lennujaama töötaja ja ütles, et ta teeb mulle kohe viimase check-inni ja annab pardakaardi väravas kätte. See oli väga lohutav, jäi vaid mõte, et mis siis, kui lend hilineb - see aga ei sõltunud enam minust ja olemas oli reisikindlustus. Aga ma pean ütlema, et kõik lennud olid väga täpsed, mis minu jaoks oli üllatav, kuna aina olen kuulnud, kuidas lennud on jälle, kas ära jäänud või hilinenud. Aasia värk töötab korralikult, ega muidu see Cathay Patcific ei oleks sellise lennu kokku pannud.
Milaanos oli lennuvahe 2 tundi, mis kulus kenasti ära. Jõin mõnusa itaalia kohvi ja sõin sooja croissanti, mis oli soome omast poole odavam ja poole parem. Mõeldes lõunasöögile, mida mu järgmisel lennul pidi pakutama, piirdusin vaid sellega. Äkki nägin, kuidas värava taha tekkis tulv inimesi, enamuses väiksed hiinlased, kes kõik lennukisse hakkasid trügima, esmalt priority class ja veel suurem tulv economy class inimesi. Miks küll inimesed arvavad, et lennukis on parem oodata, kui lennujaamas. On ju päris tüütu, kui inimesed soojas ja kitsas lennukis närvitsedes oma kohvreid üles hoiupaikadesse topivad ja klappe kinni taovad. Viimaste seas on palju rahulikum minna ja sellega kaasneb võimalus avarates ruumides veel veidi maapealset õhku hingata.
Mingil hetkel tuli kuskilt ebakindlus - 12 tundi lennukis tundus kuidagi ebareaalne. Sellel hetkel hakkasin kahetsema, et odava pileti ostutuhinas ei lugenud ma kokku tundide arvu, mis ma sellel lennun pean õhus viibima. See oli lihtsalt nii keeruline, et ma ei proovinudki. Kõik need ajavahed olid nagu ristsõnamõistatus. Nüüd ootas mind selles sigarimoodi suures ja pikas lennukis ees 12 tundi, mis sel hetkel tundus isegi olevat jubedam Vantaa lennujaamast. Igasuguseid mõtteid tuli - a´la - kindlasti saab kütus poolel teel otsa, teeme hädamaandumise ei tea kuhu, kaldume kursilt kõrvale jne. Mentaalne ahvipärdik tuli maha rahustada, proovisin keskenduda muudele asjadele. Minu kõrvale sattus lennukis üks mossis hiinlane. Ta oli päris pahura olemisega, kui pidi püsti tõusma, et mind akna alla lasta. Hiina noormees, kelle koht oli vahekäigu pool istus aga edasi, sest ta kujutas ilmselt ette, et ma olen samaväike kui see pahur hiina mutt ja ronin tema kombel üle tema. Ma palusin, et ta siiski püsti tõuseks, mida ta sõnakuulelikult ka tegi. Mulle hakkas hiljem see pahur hiinlane meeldima, sest ta suutis nii järjekindlalt mossis olla. Natuke kiikas silmanurgast, mida ma ekraanil teen ja siis tegi järgi aga filmi ta ikka ei osanud käima saada. Ma ei julgenud õpetada ka, sest õpetamine oleks võinud teda veelgi rohkem pahandada. Aga ta oli kuldmagaja, võib-olla väga väsinud ja ehk ta ei olnudki filmivaatamisest eriti huvitatud. Lõpuks mitmeid kordi wc-s käies ja ühiselt püsti-istuma harjutusi tehes, saime omavahel kõik sõpradeks ja lahkudes isegi naeratasime üksteisele. Lõpupoole, koos vetsu ukse taga seistes, üritas ta oma saapaid jalga tõmmata, mis kuidagi ei õnnestunud. Ilmselt olid need talle enne juba väiksed ja jalad tursusid pika sõiduga suuremaks. Ma proovisin teda aidata aga ei saanud hakkama ja läksin oma kohale tagasi. Küllap meie noormees suutis teda aidata, sest ta tuli hiljem oma kohale saapad jalas. Hiinlased ja jaapanlased on ennegi oma jalgu kängitsenud.
Cathay Pacific´u reiside kohta olin kuulnud ainult head ja ega minagi ei saa midagi halba öelda. Toit oli väga hea, piisav, lõputult pakuti juua, õlut, veini, mahlasid, vett. Magustoit oli ka hea, puuviljad jms. Tualetis oli lisaks kätekreem ja näo lotion. Käed olid tõesti imelikult kuivaks läinud, nii et kasutasin küll. Nooremees, kes mind, st meie istumiskohti teenindas, oli väga viisakas ja hea keeleoskusega, kuulis kõike lennult läbi küllaltki valju mühina. Jälle ma olin tänulik oma kõrvatroppide pärast, mis mind kenasti magada lubasid. Lend läks hästi, ma sõin ja magasin ja vaatasin telekat ja siis jälle sõin, magasin ja vaatasin telekat ja kohal olimegi. Ma olin väga hämmastunud, et aeg nii kiiresti läks, palju kiiremini kui Vantaas.
Hong Kong, kus suht väiksel maalapil, ehks siis umbes 1000 km2-l elab 7 miljonit inimest, on üks suur pilvelõhkujate linn. Mõned linnad kohe kerkivad ülespoole ja kuigi see asub kaunisti ookeani kaldal, ei ole neil seal midagi hingata. Kunagi olid nad iseseisvad aga see on ammu unustatud. Lennujaam oli saginat täis, aga mul oli 1,5 tundi aega ja pardakaart taskus. Siis aga selgus, et transiidi süsteem Hong Kongi lennujaamas oli nii keeruline, et mul läks päris palju aega oma väravani jõudmiseks. Kõigepealt eskalaatoriga üles, siis jälle alla rongiterminali, sealt jälle üles transiidiväravatesse. Transiidiväravates, kus mind enne kunagi ei kontrollitud, vaadati seekord pagas läbi. Pidin oma Milaanost ostetud mahala väravas ära jooma ja läbima turvaväravad, mis on vägagi mõistetav, sest nii pika tee jooksul ühest kohast teise, oleks ma võinud väga vabalt kuskilt pommi kaasa haarata. Kuid sellega asi ei lõppenud. Transiidikaardilt seina peal luges välja, et minu terminal on kuskil saarekesel terminalide vahel. Ja selleks, et sinna saada, tuli leida buss. Vot see oli kogu reisikorralduse tipp. Mul oli aega veel lahedalt aga kui oleks väikegi hilinemine olnud ja check-inni ja pardakaarti mitte, siis oleks vesi ahjus olnud küll. Kujutasin ette, kuidas ma oleks seal paanikas ringi jooksnud. Võib-olla oleks ise jooksnud sinna saareksesele, sest buss ootas tükk aega, kuni sai pilgeni täis.
Ja edasi olemegi finaali jõudnud. Ilus puhas väike terminal, ilus puhas väike lennuk, ilusad puhtad väiksed taid. Serveersid lennukis maitsvat tai toitu ja kahe tunni pärast olime Chiang Mais. Viimane lend oli nii lühike, et sellest polegi midagi rääkida. Mul olid selleks ajaks kujunenud juba omad harjumused - pärast sööki jäin magama ja kui ärkasin, oli ümberringi valgusemeri, kust kiirgas välja päike. Kas paradiis? Meenusid hallid pilved Milaano kohal, kuidas küll selline erinevus?!
Terminalis läks veidi aega, sest üks lennuk oli veel saabunud ja reisijaid kontrolliti põhjalikult. Lennujaam on väike, umbes nagu meil Tallinnas. Tellisin majutusest, kuhu ma suundusin, auto järgi, sest kartsin, et ei oska taksojuhile seletada, kuhu peame minema. Ja see oli ilmselt õige mõte. Maksin sama raha 150 bahti ( u4 eurot), mis oleks pidanud maksma taksole ja kõik läks ladusalt. Koha leidmine oleks võinudki olla keeruline, sest minu kodumajutus Baitong Homestay on ühe umbtänava lõpus. Tunnen end nagu Pirital - oleme küll linnas aga samas nagu maal, linnud laulavad, kuked kirevad, rohkelt taimi ümberringi. Natuke eemal on aga jälle linn. Majutusest kirjutan juba järgmises loos.
Mul oo suur positiivne kadedus peal. Väikesed sõbralikud taid ja suur soe Tai, need on ka minu ühed kindlad lemmikud. Igatahes, tore on sinu tegemistest ja seklustest lugeda! Jään järge ootama! Merike
VastaKustutaMulle meenus magamata öö Riia lennujaamas 80-ndatel, kus ei saanud magama jääda kontingendi töttu. Isegi mitte oma asjadel lebades... ära oleks ikka virutatud. Aga pikalt lendu ei maksa tõesti karta. Lennuk on enamasti soe, mis on ülioluline. Söök ja jook ja telekas ka, kui ainult pärast saapad jalga mahuks.
VastaKustutaTuleb lihtsalt õiged saapad lennuki jaoks leida.
VastaKustutaMa tavaliselt võtan jalanõud üldse ära ja panen soojad sokid. Äriklassis antakse sellised sokid tasuta pakikeses, kus on ka muid toaletttarbeid. Neid ühekordseid "lennusokke" on mul terve kilekotitäis Johni lendudest veel alles...
VastaKustuta