Majutusest nüüd

Majutuse peremees Manfred, kes mind lennujaamast peale võttis on sakslane. Manfred ja ta tailannast naine Narumol on Chiang Mais elanud 3 aastat. Enne elasid nad kuskil Lübecki kandis ja pidasid  tai restorani, vist veidi üle 10 aasta. Manfred on 74 ja Narumol 62. Nad näevad pagana head välja, eriti Narumol. Arvasin, et ta on noorem kui mina, tõesti.  Majutuse nimi, mida nad koos peavad on Baitong Homestay

ja see väärib oma nimetust, sest on tõeliselt hubane majake kümnekonna toaga. Inglise keel  on Manfredil ladus ja teel majutusse saime juba veidi juttu puhuda. Üldiselt kohtab siin head inglise keelt harva, seega mul vedas. Poodides ja baarides on keeleoskus algtasemel ja tänavamüüjad, keda kohtab siin palju, naeratavad ja pakuvad oma kaupa, kuid kui küsid neilt midagi, siis vastata nad ei oska. Paljudel on tehtud menüü, kus fotopiltide all on hinnad. Toidud on tõespoolest enamvähem sarnased pildil olevatega. Kui kohtad kedagi, kes räägib paremini, on ise tavaliselt kuskil välismaal elanud.

Kuigi majake on väljast tagasihoidlik on toad igati korralikud ja puhtad. Millegipärast meenusid mulle esimesel päeval Pipi Pikksuka lood. Arvan et Segasumma suvila kus Pipi elas, oli midagi sellist. Kõik toad ja korrused on veidi erinevad, mööbel on erinev ja kõik kohad on mingeid põnevaid asjakesi täis. Hobuse asemel longib ringi rotveiler Tommy, kes on kuskil 2,5 aastane ja tahab koguaeg mängida käies ringi pall suus. Ahvipärdik Simpsonit ei asenda hetkel keegi aga võibolla ma pole teda veel lihtsalt märganud. Ja veel on siin cleaning lady Nai, kes ei tegele ainult tubade korrashoiuga vaid on ka peaadminn, kuna teab ümbruskonna kohta kõike ja organiseerib küll taksot, küll ekskursioone, küll majapdiamist. Ka inglise keelt mõistab ta üpris hästi võrreldes linnarahvaga. 

Esmalt anti mulle tuba alumisel korrusel, mis oli suure laia voodiga. Oli seinakapp ja laud aga ühtelgi sahtlit ei olnud. Kuna teadsin, et pean omale pikemaks ajaks majutuse leidma, siis ei kiirustanud asju kohvrist välja pakkima ehk siis ei olnudki kuhugile pakkida. Teisel päeval rääkisin Manfredile, et mul on plaanis Chiang Maisse pikemaks jääda ja kas tema juures oleks see võimalus. Ta oli lahkesti nõus 6500 bahti eest kuus. Esialgu mõtlesin, et see on veidi kallis, sest olin internetist leidnud odavamaid pakkumisi aga siis käisin veidi linna peal ja uurisin teisi pakkumisi ning jäin sellega rahule. Hinnad olid ka võrreldes varasemaga hüppeliselt tõusnud ja mulle tundus, et Manfred hiljem veidi kahetses, et toa sellise hinnaga ära lubas. 4000 -ga saab ventilaatoriga ruumi, küll aga need olid suurtes majades ja üldse mitte hubased. Sellele summale oleks lisandunud veel 500 bahti wifi eest ja elekter + vesi kokku kuskil 200 bahti , mis oleks kokku teinud peaaegu 5000. Mõeldes päevasele ajale, mis ma siin olen ja sellele, et tahan kirjutada kodus, harjutada massaaži ja üldse rahulikult asjatada ja teha oma joogaharjutusi, leidsin, et jään siia. Nüüd on mul tuba teisel korrusel, maja kõige põhjapoolsemas otsas, mis on suur vedamine. Siin on kena väike voodi, väike külmik, lauake, riidekapp koos paari sahtliga, kuhu mul asjad kõik ära mahtusid. Väike kena dušširuum ja tualett ühes. Akna ees kasvab hiiglaslik puu, mille otsas laulavad linnud. Hommikul kireb kukk ja kanad kaagutavad. Vannitoa ees lehvitab oma lehti mingi suur taim, pole veel küsinud ta nime. Panen mõne foto majutuse loo lõppu. 

Rama Guesthouse

Käisin erinevates majutuskohtades maad uurimas ja ükski ei kaalunud seda kohta siin üles. Üks kogemus oli päris huvitav - Rama Guesthouse, mille sissepääsu aeda kõrvaloleval fotol näeb. Maja ise oli kahe/kolmekordne ja erkpunane. Istusin ja ootasin tükk aega väikse infoleti taga,  kui tuli kiiruga üks naine, aga hakkas siis suitsetama.  Mõtlesin, et äkki mingi hotellikülastaja. Ootasin, aias oli tore olla, kõik kohad olid budhistlikke ja hinduistlikke asjakesi ja kujukesi täis. Ilus lopsakas loodus, kaunid lilled ja kenasti hoodlatud aed. Naine aina suitsetas ja rääkis telefoniga. Mingi  vaba hetk küsisin temalt, kas siin keegi töötab ka ja ta vastas, et tema - huvitav situatsioon iseenesest. Ja siis hakkas ta heietama igasugustest asjadest. Kõigepealt tuli välja, et tal ei ole tubades üldse mööblit ja tema rendisumma on kuus 700 - 900 bahti päev ja ta rendib ainult päevade kaupa, pikaajalist renti ei ole, aga kuna tal on kitsalt budhistlik ja hinduistlik suunitlus, siis neile inimestele pidi see sobima.  Huvitav oli temaga rääkida tõepoolest ja ta rääkis head inglise keelt. Ta oli elanud peaaegu 30 aastat Šveitsis, ta poeg õpib Oxfordis psühholoogiat, sest inimesed vajavad psühholooge, kuna kogu maailm muutub aina närvilisemaks ja haigemaks. Psühholoogide vajaduse ei kao iial! Ta kirjeldas, kuidas ka tema juures käivad inimesed abi saamas, eriti naised, kellel on kodus palju probleeme, vägivaldne mees jne. Ta aitab inimesi, nad saavad välja nutta ja lähevad siis koju tagasi rahunenult. Ta pani uue suitsu ette. Naine oli lühike ja sale, tumedate pikkade juustega, ta jutt oli kiire ja hüplev nagu ta isegi. Hakkasin end vaikselt ära sättima, ütlesin, et lähen nüüd lõunat sööma. Ta soovitas kõrvalasuvat toidukohta, mis oli tõesti väga hea. Omanik oli prantslane, paljudes laudades oli kuulda prantsuse keelt. Ka see naine ise oskas prantsuse keelt. Head nõu sain temalt veel - paar maja edasi oli üks päris korralik hotell, mille tubasid käisin vaatamas ja seal oli konditsioneeriga ruum 7000 ja ventilaatoriga 5000 aga maja oli kuni veebruarini välja müüdud. Veidi suurevõitu oli ka, aga ümbruskond selle eest päris meeldiv. Jätsin selle koha igaks juhuks meelde. Söögilauas mõtlesin, et inimesed näevad maailma läbi oma isiklike kujutluspiltide (Mara loob need, ütlevad hinduistid, või et see on illusioon, mida me ise koguaeg loome, ütlevad budistid), ja nii nagu inimesed maailma näevad, nii nad ümbritsevaga ka sobituvad. Kas või see erkpunane maja. Või et siis palju närvilisi inimesi... Senini on küll kõik vägagi rahulik olnud... Nüüd siis üle vasaku õla...

Sunshine Massaažikoolis, kohtasin kursusel üht hollandlast Arjani. Käisime tundide vaheajal temaga koos lõunat söömas. Ta on noor mees, naine ja 2 last kodus, ise mingi tehnilise ala insener Amsterdami lähedalt. Rääkisime maast ja ilmast ning ma otsustasin uurida ka tema hotelli tubade hindu. Ta ütles, et sai väga hea pakkumise, et oli tulles kuskil mujal kallimat hinda maksnud. Tahtsin seda kohta näha, mis ta leidis, et äkki sobib mulle ka. Õhtul käisin siis vaatamas, tuba oli ventilaatoriga ja maksis 250 bahti päev. Päris jube oli, toas oli odav sinine valgus, mööblit ei olnud, ainult üks bambusriiul ja voodi. Tuba oli iseenest suur aga nägi räpane välja, kardinad olid kohutavad ja aknad mustad. Võib-olla päevavalgel poleks pilt olnud nii trööstitu. Sel hetkel aga mõistsin, et minu koht on kesklinna odavate majutusasemetega võrreldes täielik paradiis. Loodan, et nad seda mulle edasi üürivad. Paljud hotellid on lõpetanud kuuhinnaga rentimise ja rendivad ainult päevahinnaga, sest nii on neile tulusam. Küll aga on siin korralike maju, kus näiteks on kuu rendihind 3000 bahti aga miinimumrent on 6 kuud. Mõned teevad nii, et rendivadki 6 kuuks aga hakkavad siis paari kuu pärast ise uut üürilist otsima. Mul on fb-s üks Chinag Mai leht, kust ma sellest nipist teada sain. Aga sellest hollandlasest - huvitav, et ta sellise väga tagasihoidliku valiku tegi. Ütles, et kuum dušš on olemas ja talle ei ole rohkem vaja, et üljäänu toimub kõik toast väljaspool ...meeste värk vist, mina küll nii ei saaks. 

Kui keegi veel ei tea, siis 1 euro on u 38,6 kohalikku raha. Ehk siis 250 bahti on kuskil 7 euri. 6500 bahti kuus on 170 euri umbes, mille sees on minul elekter, vesi, koristus 1x nädalas, wifi ja konditsioneer. Viimane on siin hädavajalik, sest tavatemperatuur on väljas 30 ja päikse käes rohkem veel.

Lehvitaja