Langkawi kalurikülas Kuala Teriang

Pantai Cenang, peamine liivarand Langkawil on oma rahvarohkusega seljataga. Veedan nüüd ühe nädala rahulikumas piirkonnas, eemal turistide lärmakast seltskonnast. Saabusin siia Kuala Teriangi kalurikülla keskpäeval kui päike võtab üles tuure, et kõige palavamalt paistma hakata. Päevane kuumus saavutab kõrgpunkti kella 14 paiku, kui on 34 C kraadi ja vahel ka rohkem. See palavus kestab kuskil kella 19-ni ja hakkab siis vähehaaval taanduma. Inimesed hakkavad vaikselt kohvikutesse kogunema õhtust sööma. Eile käisin õhtul kaheksa-üheksa paiku jalutamas ja paljudes restoranides nägin rohkesti turiste nii Euroopast kui mujalt. Päeval tundus, et kalurikülas ei olegi turiste, vaid kohalikud asjatasid oma õuedel, enamasti paatide juures. Selgus aga, et paljud sõidavad päeval ringi või varjuvad oma konditsioneeridega tubades. Mina leidsin väikse söögikoha oma majutuse lähedal, millega olen täitsa rahul. Küsisin neilt, kui kaua nad lahti on ja sain vastuseks, et niikaua kuni inimesi on, et eile lõpetasid öösel pool kaks ja see ei olnud mitte nädalalõpp vaid neljapäev.

Minu hotelli vastas asuv mangroovisalu tõusuajal

Sama koht, mis ülaloleval pildil mõne tunni pärast mõõna ajal

Esmane mure siia saabudes oli ujumiskoht üles leida. Küsisin majutuse omanikult Osmanilt, kus lubatud rand on ja ta saatis mind käega viibates ühes suunas, siis viipas teises suunas ja ütles, et seal on pood ja siis viibutas ümberringi söögikohtade suunas. Hakkasin astuma, lootuses selle juhatuse peale midagi ka leida, kiiret mul polnud, ainult väga palav. Ümbruskond oli päevavalguses esmapilgul päris räpakas. Tundus, et meie hotell on siin üks korralikumaid, siin peatub ka vanem inglastest abielupaar, kes mind juba Londoni lähedale Berksi külla kutsusid. Nad on toredad ja intelligentsed, naine oli õpetaja. Minu kõrvalnaabrid on kolm tumedanahalist meest, üks neist professor ülikoolist, üks on tundub olevat indu ja üks on armeenlane. Teisel pool on moslemi abielupaar ja edasi on veel üks tuba, kus on inglisekeeltkõnelev noormees mootorattaga. Kõik, rohkem tube polegi.

Jõudsin pärast väikest ekslemist viibatud kohale ja leidsin sealt paarikümne meetri laiuse liivariba, kohe ühe väikse ja räpaka majutuskoha taga. Vesi oli taandunud ja välja toonud merepõhja, kus oli palju väikseid kuivanud kalamaime aga võib-olla olid need mingid muud mutukad.. Ei saa öelda, et ma oma leiu üle väga rõõmus oleksin olnud. Üks vanem mees istus toolil puu all, sürr pilt nagu kuskilt filmist. Küsisin, et kas see on beach. Ta viipas mere poole ja noogutas peaga. Küsisin, et kas hotellis ka keegi on, tahtsin uurida, kas see ikka on rand. Ta ei vastanud, ju ei saanud aru. Läksin maja suunas aga uks oli kinni ja kedagi ei olnud. Sellesama liivariba juurest läks merre sillutatud muul. Jalutasin seda mööda, kuni vesi sügavamaks läks ja otsustasin seal merre ujuma minna, sest kuumus oli juba talumatu. Kell oli kahe-kolme paiku keskpäeval, mingit liikumist väljas ei olnud. Ühel pool muuli oli mudameri, teisel pool puhas vesi.

Väiksed sisalikumoodi mudaelukad

See oli omamoodi uskumatu koht. Sel hetkel ma veidi kahetsesin, et ei olnud läinud saare teise tippu, kus lubati ilusaid liivarandu. Pidasin seda kaugemat kohta Tanjung Rhud oma rahakotile liialt kalliks, ka sõit sinna ja tagasi Kuahi, kust väljub mu praam Penangi, olnuks palju kulukam. Pidin ju oma eelarve piires püsima, sest ees ootas veel Rayong, kus mul küll aega liivarannas peesitada. Ligunesin veidi vees ja tuju läks paremaks. Mõtlesin, et no mis siis, siin ka hea vees sulistada. Järgmisel päeval kui randa jõudsin oli vesi veelgi rohkem taandunud. Üks kalur tuli paadiga muuli juurde, jättis paadi sinna ja suundus küla poole. Küsisin, kus meri on ja et kas ta tuleb varsti tagasi. Mees vastas, et tunni-paari pärast. Siis märkasin, et teisel pool muuli oleval rannaribal on kivid täiesti kuivale jäänud ja neid mööda saab minna rannapiiri avastama.

Nukker kivitroll

Minu teekond mööda mõõnaga kuivalejäänud kive 

Minu päiksevõtu kivi

Ronisin kive mööda 200-300 meetrit ja jõudsin ilusa puhta rannani, kus vesi kena selge ja läbipaistev. Olin väga õnnelik ja otsustasi paar tundi ujuda ja päikest võtta. Mu tuju oli paranenud. Kell 12 minema hakates sain aga aru, et see oli olnud viimane hetk lahkuda. Kõik väiksemad kivid, mida mööda tulin olid tõusuga juba vee all. Turnisin suuremate kivide otsas ja nägin päris palju vaeva kaldale saamisega. Otsustasin, et järgmisel korral pean olema läinud vähemalt kell 11.30 ja jälgima tõusuvett. Tänasin jumalat, et ma kauem ei seal peesitanud.

Varaani kivi tagapool

Täna hommikul oli kõva tuul ja kuna olin naabri-inglastega lobisema jäänud siis jõudsin randa veidi peale kümmet. Kivid olid jälle väljas, läksin tuldud teed pidi oma avastatud randa ja kangestusin ehmatusest - merest tuli välja paarimeetrine sisalik. Ta läks rahulikult kivide vahelt ühele suuremale kivile, mitte kaugel sellest, kus ma eelmisel päeval olin peesitanud. Võib-olla oli ta eile ka seal, mõtlesin - tore seltskond... Ta pikk kaheharuline keel käis suust välja, ta ei kiirustanud, kõndis rahulikult, tema maa. Mõtlesin, et äkki on see hoopis mingi alligaator.. aga neil vist ei ole pikka kaheharulist keelt, rohkem hambad.. hirmuga ei tulnud meelde...  Igatahes mu rannameeleolu oli rikutud. Hiilisin vaikselt ujuma ja uurisin iga kivi tagant, kas neid elukaid äkki rohkem vees pole. Vesi ei olnud täna nii puhas kui eile ja koguaeg mõlkus meeles see suur varaan... äkki ta tahab oma piiride pärast minuga võitlust pidada. Ühesõnaga, pakkisin oma asjad ja tulin tagasi hotelli. Võtsin oma raamatu ja läksin mangroovipuude külge kinnitatud võrkkiike lugema. Homme ehk õnnestub siit kuhugi minna. Geopark on nägemata, mis on Langkawi vaatamisväärsus nr 1.

Ühel õhtul kui hotelli omanik Osman majutuse ees olevat teed ja lilli kastis, ütles ta mulle, et võin võtta ratta ja sõita siit mõned kilomeetrid tagasi selles suunas, kust ma tulin üle roosa silla, et sealt lähedalt pääseb pikale merre ehitatud teele ehk sillale, kus käiakse jalutamas, sörkimas ja sportimas. Taksojuht Mustafa, kellega ma siia sõitsin, seletas ka mulle, et see on poolelijäänud ehitis, millega alustati majanduse kõrgajal kahkesakümnendatel ja et see seiskus üheksakümnendate lõpus kui tuli majanduslangus. See tee läheb pikalt merre niikaugele kui silm ulatab, mitmeid kilomeetreid ja seal ei toimu muud midagi, kui et mõni käib nüüd sörkimas. Tahtsin seda ilmaimet näha ja võtsin pakutud logu ratta, mis oli mulle väike ja sõitsin oma avastusretkele. Ratta seisutoe vedru ei töötanud ja turritas välja. Õnneks oli see kannatada saanud ja palju lühem kui pidanuks. Võisin sellel kulunud rattal päris veider välja näha aga mind see ei huvitanud, mul oli ratas, millega pääsesin kiiremini edasi. Pidin kiirustama, et valges tagasi jõuda, sest tulesid polnud.

Kummituslinn. Majade tagant paistavad vasakul roosa silla kaared.

Mudahotell

Jõudnud üle roosa silla, võttis mind vastu kummituslinn. Seal olid suured, tumedad ja pimedad hotellid uhkete kirjadega. Arvatavasti seal ka peatus keegi, ilmselt mõni üksik turist või Draakula ise. Nägin ühte meest putkas tõkkepuu juures ja uurisin, kust ma mereteele saan. Ta saatis mind kuhugi metallvärava juurde, et sealt saab. Suur metallvärav oli lukus, selle kõrval olev jalgvärav ka. Aga jalgvärava sees oli auk ja läbi selle augu käis kogu elu. Kaks´sprodiriietes noormeest jõudsin minuga samal ajal värava juurde ja tõstsid mu ratta läbi selle augu. Väga lahke neist. Avastusretk tasus end ära, nägin kümme korda suuremat mudamerd, kui oma hotelli juures. Nimetasin selle piirkonna Langkawi Haapsaluks, mudapealinnaks. Neil peaks veidi rohkem äriideid olema, siis tuleks see piirkond kummituslikust seisust välja. Ka muda saab kenasti müüma panna. Avastasin, et "muda" on ühine nimetus, mis seob eesti ja malai keelt. Selle muda sees seisis põnev ehitis, mida mul õnnestus pildistada. Rääkisin sellest mudalinnast oma inglastest naabritele, kes siin teist aastat pesitsevad aga nemad ei teadnud sellest ega mereteest midagi. Tasub ikka kohalike nõuandeid kuulata, mõtlesin. Selle meretee peal oli ka paar ilusat liivaranna kohakest. Võib-olla lähen mõnel päeval hoopis sinna ujuma, sest see varaan mõjus mulle veidi hirmutavalt ja küllap ma näeksin teda nüüd iga kivi taga.

Kaunis liivarand meretee ääres Kummituslinna lähedal

Esimestel päevadel tundsin siin tõelist naudingut ja puhkust, kuid vähehaaval hakkab see elu rutiinseks kujunema, eriti just ujumiskohtade vähesuse pärast. Lohutan end sellega, et tegelikult vajan veidi omaette olemist ja taastumist järgmiseks etapiks Tais Rayongis. Kivide otsas ronides kriimustasin oma põlve ja soolasesse vette minnes hakkab haav igakord kipitama. Kõige tipuks meenus mulle Savisaare Tais saadud kriimustus, mis lõpuks väga fataalseks osutus. Rahustasin end küll sellega, et olen ju hoopis Malaisias - väga lohutav see siiski pole!  Otsisin jälle oma arsenalist kõik vähegi desinfitseerivad vahendid välja ja lõpuks panin põlvele veekindla põletusplaastri. Nüüd on põlv rahul ja ei kipita enam. Näis, kas viie päeva pärast on kõik korras nagu plaaster oma kirjadega lubab.

Homme pidi tulema taksojuht Mustafa, kes arvas, et võib mind oma naisele tutvustada ja ka saarel veidi ringi sõita. Näha saab...

Malaisia - Langkawi

Langkawi võttis mind vastu troopilise palavusega. Just oli vihma sadanud ja temperatuur üle 30 C. Ma ei osanud midagi arvata, palav oli. Lennujaamast sai kergesti takso. Süsteem käis nii, et kõigepealt maksid kassas 22 ringgitit ja vastu said paberil autonumbri ja tšeki, et raha on makstud. Mulle juhtus väike buss, neid oli seal mitmeid. Noor taksojuht teadis hästi mu esimest majutuskohta T-Star Motelli ja paarikümne minutiga olime kohal.
T-Star motell on väga nutikas kahekordsete suvemajade ja lilleaeda paigutatud telkide kontseptsioon rannaala lõpus, kus ranna vastas on paks mets, looduspargi osa. Selles metsas elavad meie eellased ja ootavad, kuni me oma tähelepanu veidi lõdvaks laseme, et siis tulla toidupoolist jahtima.

Üks tegelane tassib saagiks saadud jogurti
pudelit

See sõbrake otsustas mulle külla tulla

Elamine T-Star motellis oli tõeline näitemäng. Minu tuba asus teises korrusel, mis oli veidi parem, kuna tuuleõhk pääses paremini ligi. Minu all elas vanem rootslastest paarike. Nad hoitatasid mind kohe, et ma uksed kinni hoiaksin ja midagi välja ei jätaks, kuna ahvid korraldavad tihtipeale rüüsteretki. Ma neid väga tõsiselt ei võtnud aga kord kui koju tulin ja uksed aknad avasin, et kuumust välja saada, hakkas katuselt klobinat kostma, mille peale ma välja vaatama läksin. Üks sõbrake vaatas läbi puidust võre mulle otsa. Panin ruttu ukse kinni, kuigi midagi söödavat mul kuskil ripakil polnud aga mine tea, haarab äkki mõne koti ja paneb minema. Vaatasime veidi tõtt ja seepeale läks ta alumisele korrusele. Naabrid alt olid kodus, kardin ukse ees ja jutt käis toas. Nägin, kuidas ahv lipsas kardinate vahelt sisse. Läksin alla ja hüüdsin, et ahv tuli neile tuppa aga nad ilmselt ei kuulnud... paari sekundi pärast hüppas ahv mingi grill-liha pakiga uksest välja ja põgenes, rootsi mees tuli vihasena uksele ja naine hädalas toas...aga hilja juba, toit oli läinud. Ilmselt olid ahvid mitmel korral neilt toitu varastanud aga nii alatult veel mitte, et nad ise toas istuvad ja ahv lihtsalt virutab neilt nina alt. Pagana terased tegelased!

Sellist kino nägi iga päev ja paljud külastajad filmisid seda. Ükskord oli eriti vahva, kui üks ahv oli kuskilt leidnud suure jogurtipudeli, mida ta üritas avada aga tulutult. Siis ta lihtsalt lõik kihvad plastikusse sisse ja august hakkas jogurtit nirisema. Selle tilkuva pudeliga hüppas ta ühelt katuselt teisele jogurtirida järgi, mis omakorda meelitas aina rohkem väikseid ahvipoegi kohale, kes siis käisid tal sabas ja lakkusid mahatilkunud jogurtit. Seejärel tuli suurem ahv, kes oli leidnud õllepurgi, mis aga jäigi tema poolt avamata, oskusi jäi seekord napiks. Seepeale ta lihtsalt läks ja võttis jogurtipudeli väiksemalt ära. See aga teda ka mingil põhjusel ei rahuladanud ja mõne aja pärast nägin pudelit jälle väiksema käes. Ühesõnaga, minu 2016 Ahviaasta algas koos ahvidega, mis oli väga naljakas. Loodan, et see oli hea enne algavaks aastaks ja et see tuleb sama lõbus. 

Õnneks oli mul broneering selles asutuses vaid 3 ööd, kuna tundsin, et minugi tähelepanu hakkas juba nõrgaks jääma. Otseselt mingit kahju küll ei pidanud kannatama. 

Aseania Resort

Järgnes Desa Motel, mis asub piiril, kus Penang Cenang lõpeb ja algab küla. Desa tähendabki malai keeles küla. Tee randa on kuskil 5-10 minutit ja kena laia kõnniteega kahel pool sõiduteed, mis lõpeb Desa motelli juures. Ka edasi on veel hotelle ja motelle aga sinna tuleb minna siis juba lihtsalt teeäärt mööda. Vastas on kaks korda kallim uhke favehotell basseiniga õue peal. Paarkümmend meetrit rannapoole on samuti suur kompleks Aseania Resort, kus teeääres õhtuti värvilised purskkaevud.  https://www.google.com.my/maps/@6.285151,99.7320785,17z?hl=et Siin link minu asukohaga.

Mina olen oma tagasihoidliku eluga siin rahul. Ruum on avar ja koosneb kahest osast. Esimeses on mugavad tugitoolid ja ümmargune klaaslaud. Kasutan seda söögitoana. Teises on voodi, suur ja massiivne kirjutuslaud koos massiivse tugitooliIga, väike külmkapp ja telekas. Peegel ka seinas. Rohkem mööblit pole. See on oma 30 m2 ja sellepärast tundsin kohe head meelt, sest T-Staris oli väike toake, kuhu mahtus vaid voodi ja mõned riiulid seina ääres, ilmselt mitte suurem kui 14 m2. Hinnatase on peaaegu sama, aga näitemäng maksab ka midagi. Kuigi vahel tuleb selleks midagi ohverda... 

Kriitkat Desa motelli kohta on palju, et must ja et pole seda ja toda, retseptsioon on pesumajas ja hommikusööki ei saa.

Vaade minu aknast Desa motelli õuele

Minu arust on see alusetu, sest see ongi nn budget motell, kus mugavusi pole ja see on kirjas kohe tutvustuslehel enne kui broneeringu teed. Koristatakse iga kolmas päev ja vahetatakse linasid ja rätikuid. Kuigi jah, linad on vahel vanavõitu.. aga alati puhtad. Vannituppa minnes võid öösel kokku põrgata ämbliku või prussakaga aga päeval neid pole. Neid on ka parematas kohtades... Kõige rohkem ehk häirib, et suuremas toas puudub aken aga kuna ukseava on väga suur, siis esimeses ruumis olev aken paistab ka tahatuppa ja sealt tuleb palju valgust Laevalgustus on väga valge, isegi liiga. Nõnda ehitati varematel aegadel, kuna aken tähendas alati soojaallikat, mida lõunas püüti vältida. Aga aed on siin on väga ilus, seda hooldatakse ja kastetakse iga päev. 

Suur tuba

Päevad mööduvad kiiresti ja ülehomme muudan asukohta 8-ks päevaks. Olen ühes väikses kaluriküla rannamotellis, mis küll kohe vastu merd aga liivarand, kus ujumas käia pidi olema kuskil 800 m kaugusel motellist. Seejärel ööbin ühe öö Kuahis, Langkawi pealinnas ja hommikul stardin sealt väikse kiirpraamiga Penangi, mis on samuti saar, kuid kaks korda suurem ja majandus seal kõrgel järjel. Siin on kogu lootus pandud turistidele ja tundub, et kohalik põllumajandus on seiskunud. Aga ju nad võivad seda siin paradiisisaarel endale lubada. 

Minu kaunis rand Penang Cenang 

Minu päevituskoht palmide all

Tagasivaade Chiang Maile

Linnapark Chiang Mais

Chiang Maist ärasõidu eelõhtul toimus seal veel kaunis lillefestival, millest mul õnnestus osa võtta ja kus lausa juhuslikult sain kingituseks väikse lillepoti, mille pidin kahjuks oma majutusse jätma. Pidustused toimusid pargis, kus ma tavaliselt käisin oma joogamatil pikutamas ja lugemas. Pargis käis palju kahvatuid eurooplasi päikest võtmas ja hiinlasi ning kohalikke trenni tegemas. Hiinlased end päikse käes naljalt paljaks ei võta, nagu ka kohalikudki, nemad tegid rohkem kehalisi harjutusi.

Kingitus ChiangMai lillefestivalilt

Lillemonument pargis festivali auks

Sellest pargist sai üks mu lemmikkohti Chiang Mais. Seetõttu otsustasin, et kui tulen tagasi, siis vaatan omale peatumiskoha pargi lähedal, et ei peaks alati teisest linna otsast pikka kuuma teekonda läbima. Saavad  ju mu reiside vahepeatused olema kahel korral Chiangmais. Arvan, et see oli isegi parem lahendus, kui oleks lennud võtnud läbi Bangoki. Saan lendude vahepeal end veidi maandada ja ka suurest kohvrist, mis jäi külalistemajja, asju vahetada-uuendada. Nii ma leidsin omale templi kõrval asuva väikse külalistemaja Thipanet Guest House http://www.thiphanet.com/en/, mida peab kolmandat aastat prantslasest noor mees. Koht on lihtsalt sisustatud, kuid puhas ja katusel avar  terrass, mis vaatab üle templitornide pargi poole. Kõige rohkem köitis mind uue koha puhul just avaruse tunne, millest Baitong Homestays, kus oli väga palju erinevaid taimi ja pudinaid-padinaid, puudu jäi.  Kohver suurema osa asjadega ja talveriietega, millega tulin ootab mind nüüd Thipanetis. Mingit hinda külalistemaja selle eest ei võtnud.

Malaisiasse kaasa võtsin vaid vähesed asjad, mis ühte kotti mahtusid ja mis lubatud pardale võtta ning seljakoti arvuti jm säärasega. Kuid tundub, et neid on ikka palju... olen üldse muutunud oma asjade ja vidinate suhtes kriitiliseks, mis ma kaasa olen võtnud, paljusid neist ma ei kasuta üldse. Ei teadnud, kas ja kui palju õnnestub riideid pesta, mis oli üks põhjus, miks neid rohkem kaasa võtsin. Iseenesest oli see õige, sest igas kohas pesemisvõimalusi pole. Ja külmade ilmadega Chiangmais oli mul pool varustust ja kampsunid ning Eesti talveriided seljas. Sellegipoolest andsin mõned asjad Baitong Homestays ära koristajale ja mõned massöörile samalt tänavalt. Too oli väga õnnelik ja juba järgmisel päeval oli tal minu antud pluus seljas.

Kohtume jälle, iidsed asukad!

Lahkumine Chiang Maist

Saint-Exupery on öelnud, et me peaksime nägema maailma kahel erineval moel - lähedalt nagu sipelgas ja kaugelt nagu kotkas. Turisti nägemine on tavaliselt kaugelt nägemine, me näeme üldpilti ja pisematele asjadele keskendumiseks ei ole aega.

Huay Tung Tao järv ja Doi Suthep

Järve ääres

Chiang Mai lähedal on palju huvitavat. Palju looduslikult kauneid paiku, elevandikasvandus, mäed ja järved.

Massaaž ja selle õppimisvõimalused Chiang Mais

Chiang Mai on tuntud oma massaažikoolide poolest, mida siin on mitmeid. Riiklik koolitus tai õpilasele maksab kahe aasta peale 3000 bahti. Kusjuures erakoolis nädalalõpukursuse eest maksab Euroopast või mujalt sissesõitunud inimene sama summa.

Transpordist Chiang Mais

Skeem peatuses mis ei toiminud ja oli eksitav

Chiang Mai transporidsüsteem on täis üllatusi. Infotahvlid räägivad üht keelt aga tõelus on midagi muud.