Aastavahetus

Uus aasta käes ja alustame siis uue hooga. Vahepeal on palju juhtunud ja kõigest kirjutada läheb ehk paljuks. Teen siis mõningad nopped jõuludest tänaseni.

Jõulud möödusid rõõmsas peomeeleolus, sest kohalikele seostuvad jõulud arvatavasti shoppamise, kingituste ja lõbusate kontsertidega. Uue aasta pidustustel oli põhirõhk ilutulestikul, kõik nagu Eestiski. Mina sain kingituseks toredad elevantidega lauakatted ja vahva istumise koos teiste majaelanike ja Narumoli sõprade seltsis.

Pidu algas mitme erineva toidu pakkumisega: eelroaks olid erinevad maitsed kalast, lihast ja köögiviljast, pearoaks oli pardipraad köögiviljadega ja pakuti ka vürtsikat sealiha ja salatit. Kui see oli söödud, siis tuli spagete pologneze riivitud parmessaniga. Ja magustoiduks kreembrülee, mis oli küll veidi lääge aga mulle kui magusasõbrale sobis küll.

Selgelt oli näha, et domineerisid läänelikud toidud, aga jõulud on enamasti lääne pühad ka. Eks saa näha, mis idamaa aastavahetusel pakutakse, kuigi selleks ajaks olen juba Malaisiasse jõudnud.

Järgmisel pildil näeb tüüpilist paari, keda linnapildis võib üpriski sageli kohata - Tai naine ja

valge mees, tihti just saksa mees. Narumoli sõbranna võib olla ilmselt temaga umbes samas eas, nii 60 ringis. Tailannad näevad vaatamata oma vanusele ootamatult head välja. Ilmselt on siin taustal hea kliima, mis on parajalt niiske ja ei pane nahka kuivama. Teistpidist varianti kohtab harvem, et tai mees ja valge naine aga naabruses pidi elame üks paar elama küll.

Pidu jätkus karaokega, kus majaperenaine Narumol  suutis taaskord üllatada. Lisaks heale toidutegemise oskusele, mis on loomulik pärast kümmet aastat tai restorani pidamist Saksamaal, on ta ka massaažimeister (pidasid enne majutuse pakkumist massaažikooli, kus ta oli õpetaja), + hea käsitöömeister – kõik kaunistused ja kunstlilled, mis näevad välja nagu ehtsad, on tema enda kätega meisterdatud. Ning karaoket lauldes, oli tal imekena kõlaga pehme hääl, millega ta oleks võinud otsejoones talendisaatesse minna. Tundus, et ta ka ise nautis laulmist ja karaoket, sest laulis mitmeid laule järjest.  Jah, raske uskuda, et vasakpoolsel pildil olev naine on 64 aastane.

Mina istusin lauas koos sakslannaga, kes oli siin puhkusereisil ja suundus edasi Laosesse jm Aasiasse ning malaisia perekonnaga: mees, naine ja kolm last. Tüdrukud veidi üle 20-ne ja poiss oli 15 aastane. Sakslanna oli väga tüüpiline oma rahvuse esindaja, nagu ma neid ette kujutan – tegus, järsk, veidi meheliku olemisega. Juhtusime linna peal mitmeid kordi juhuslikult kokku ja tuli välja, et ka tema ema nimi oli Helga. Miks ma selle üle küll ei imesta! Kõik Helgad on ilmselt 19. sajandist või varasemast!

Ka teised lauakaaslased juhtusid olema väga toredad. Kolme lapse ema Shirlann, kutsus mind külla, kui ma Langkawile lähen, kuna nemad elavad kõrvalasaarel Penangil. Penangi 1000 km2-l elab umbes 1,6 miljonit inimest. Langkawi seevastu on poole väiksem ja seal elab ainult 95 000 inimest. Ehk siis võrdluseks - Langkawi on samasuur kui Eesti, kus elab 1,3 miljonit inimest. Turistide arvu ei anna muidugi võrrelda! Kõik reisiblogid kirjutavad  kui rahulik ja vaikne saar on võrreldes Phuketi jt turistide meelispaikadega. Lugesin, et saare nimi on tulnud sealpesitseva kotka järgi. Kotkas malai keeles on Helang ja kui see silbitada, siis tuleb viimane silp lang ongi saare nime aluseks. Ma ei tea, miks ma just selle saare valisin, aga kui jälle mu nimest rääkida, siis tuli Helang kuidagi tuttav ette. Malaid räägivad kõik kenasti inglise keeles, vähemasti need, kellega ma siin vestelnud olen ja neid on juhtunud päris palju olema, küll bussis ja turul. Tailased seevastu väga vähesed oskavad inglise keelt. Vahel olen poes suures hädas olnud, näiteks kui äädikat otsisin. Lõpuks tulin ikka sojakastme pudeliga poest ja äädika kompressi oma paistes jala putukahammustusele ei saanudki teha.

Penangi ja Langkawi vahet on kuskil 100 km ringis ja Shirlann ütles, et lend on kuskil 30 minutit ja praamisõit 3 tundi, nagu Eestist Soome. Võib-olla võtangi selle külaskäigu ette. Igatahes olid nad väga lahked ja toredad kõik.

Aastavahetus möödus aga vaikselt. Olin selleks ajaks oma jala paiste saanud ja võtsin oma käimistel hoo maha. Pärast jõel sõitu, millest kirjutan järgmises loos, avastasin õhtul, et mu jalg on tõsiselt paistes ja punane. Oli näha putukahammustuse jälge. Määrisin siis seda kõigega, mis mul juhtus kaasas olema, omatehtud mumio ja mee määrdega, ühe india salviga, lisaks veel jätsin mõneks ajaks peale kurgimarinaadi mähise, kuna äädikat ei olnud. Järgmisel päeval meenus sool, mille lahustasin vees (1tl 0,5 l peale) ja tegin ööseks märgi kompresse – paari ööga oli jalg jälle korras. Päris loomulikult olin veidi mures, sest olin kuulnud siin räägitavat levivast Dengue palavikust, millesse nakatutakse pärast sääsehammustust. Majaperemees Manfred lohutas, ega see nüüd nii hull ka pole, nädal aega kõrget palavikku ja peavalu ja siis on jälle kõik korras. Ravimitest pole tolku. Ta andis mulle määrimiseks väga head kreemi Beta Dipo, mis on Betamethasone ja Neomycin´i baasil tehtud ja väga hea allergia ja põletikuvastase toimega. Igatahes mu näol olevad allergilised põletikud kadusid. Jala sain soolaveega terveks.

Kord ööturult tulles nägin päris lahedat kontserti, mis fotol näha. Mingit raju muusikat siin siiski ei mängita, vähemalt mina ei ole kuulnud. Tailased seostuvadki mulle kui pehmed ja tagasihoidlikud. Ka nende inglise keele hääldusest on raske aru saada just selletõttu, et sõnad nende suust tulevad pehmetena ja lõppudeta. Muusika, keel, suhtlemine ja isegi puuviljad on siin pehmed.

Vana aasta sai ära saadetud Baitong Homestay katuseterrassil. Ostsin poest ühe virsiku vahuveini, mis oli seal viimane. See oli ka ainus pood, kus vahuveini nägin. Tulin koju ja küsisin Manfredilt ja Narumolilt, mis neil õhtul plaanis on ja kuna neil midagi ei olnud, siis uurisin, kas nad on minuga valmis seda shampust ära jooma. Nii läkski. Vahepeal kadus Manfred kuhugile ja tagasi tuli saksa stiilis keedetud sardellidega, sinepi ja saiaga ning kolmeliitrise paki punase veiniga. Mina lisasin omalt poolt veel marineeritud kurgid, olin need ükspäev ühest sakslasele kuuluvast poekesest ostnud. Soolakringleid oli ka.  Kell 12, nagu ikka, lõime klaase kokku ja vahtisime ilutulestikku. Lobisesime maast ja ilmast ja poliitikast. Narumol ütles kuldsed sõnad, et pole vaja meenutada asju minevikust, mis millegi heaga ei seondu. Et nemad abiellusid 15 aastat tagasi ja on senini väga õnnelikud. Põhimure on vaid see, et kes varem sureb. Mõlemad olid lahutatud ja lapsed suured ja halbade kogemuste pärast olid mõlemad arvanud, et ei abiellu  enam kunagi. Halvad kogemused tuleb unustada ja „never say never".