Mae Nam Ping jõgi ja Doi Inthamoni mäetipp

Meie paadimees ja giid ühes isikus.

Ühel päeval otsustasin ette võtta väikse ümbruskonna uurimisretke. Alustasin jõest, mis on paari kilomeetri kaugusel minu elukohast.
Manfred, maja peremees andis mulle koordinaadid - Empress hotelli lähedal, itaalia söögikohast veidi edasi. Tiirutasin tund aega tema poolt kirjeldatud piirkonnas enne kui leidsin paadisadama. See oli kavalasti ühe templi õuele ära peidetud. Iseenesest kena tempel.
Ma olen siin ennegi märganud, et infot hoitakse ikka vägagi vaka all ja raske on kuskilt nõu saada, kuna inglise keele oskus on siin kohaliku rahva seas olematu. Alguses ma küsisin inimesetelt lootuses, et mõnigi sõna on ehk arusaadav, näiteks river või boat, aga ei midagi. Hiljem ma uurisin enne - do you understand English -  ja mitte keegi ei osanud. Olin mingi kilomeeteri maad ringi ekselnud, kui ühest jõeäärsest kohvikust abi ja juhiseid sain. Manfred ei osanud öelda tänava nime ja tempel ei tulnud talle üldse meelde. Ilmselt oli ta sellise pisiasja lihtsalt unustanud.

Olime paadis neljakesi: paadimees, mina ja paarike Taiwanilt  Nagu ikka, naine taiwanlanna ja mees Saksamaalt. Pika tiirutamise peale oli keskpäev ammu käes ja keskpäevased tunnid siin on täis leitsakut. Seda rohkem olin tänulik jõest hoovava jaheduse üle. 

Järgmisel pildil on näha templi paadisadam, kust meie reis algas. 1 tund paadiga ühes suunas ja sama aeg tagasi läks maksma 550 bahti ehk siis kuskil 20 euri. Selle sees oli ka väike turgutus farmi muuseumis, mis oli reisi lõpppunkt. Seal pakuti ananassi, arbuusi ja jooki omal valikul. Valisin longani tee, kuna selle taime kasulikud omadused olid mulle juba teada aga pettusin, sest tee oli läägelt maitsetu. Ilmselt oli tee lihtsalt kuivatatud marjade keedus, värskete marjadega ei anna võrrelda.

Teekonna algus- ja lõpp-punkt

Allpool ongi näha sissepääs selle farmi õuele. Seal oli näha aedikus ka paari elusat hüüratut siga, kes vedelesid maas ja ei viitsinud end liigutada. Eksponeeritud olid ka vanad tööriistad ja giid näitas kuidas riisi jm teravilja jahvatati. Nagu meie Rocca al Mares. Giid tutvustas ka puid-põõsaid aga kuna ta keeleoskus oli väga minimaalne siis vaid mõnda üksikut. 

Arvan, et oma mürgise putuka või sääsehammustuse sain just sellest farmist, sest mäletan, et aina pidin kohvikus sääski jalgade juurest eemale ajama.  Jalg tursus õhtul üles ja ümber pahkluu tekkis tumepunane ring. Olin päris paanikas ja määrisin peale kõike, mis mul kaasas juhtus olema: mumijo-mee määret, kohalikku tiigrisalvi ja ööseks panin äädikamarinaadis leotatud vatipadjad. Järgmisel õhtul, kui olin juba rahulikum ja leppisin mõttega saada sääskede poolt nakatatav Dengue palavik, mis siin ringi liigub, meenus soolamähis. Juba järgmisel hommikul oli jalg parem ja ülejärgmiseks hommikuks oli punane ring kadunud. Nii et kui häda käes, soola ikka leidub - 1 tl 1 tassi vee peale ja puuvillane märg rätik ümber paistes koha ning paari päevaga on kõik korras.  

Muuseumi atribuut - väsinud siga.

Läbisime mitmeid sildu ja päris pika teekonna läbi linna, enne kui jõudsime vaiksemasse piirkonda. Linnast väljas oli jõe ääres näha väga ilusaid hotelle ja eramaju. Arvata võib, et hinnad neis hotellides olid vastavad. Tegelikult ei ole Chiang Mai mingi vaene linnake nagu lääne turistile esialgu tunduda võib kui ta kesklinna maha pannakse ja kui ta siis vanalinna tolmustel tänavatel tänavatoitu ostab või väikestel turgudel ringi kolab. Siin kohtab väga ilusaid piirkondi ja on näha, et suure sissetulekuga inimesi on palju, rohkem kui võiks arvata. Usun, et tailased on töökas rahvas, nagu eestlasedki. Nad räägivad vaikselt ja ei ole pealetükkivad, seega sobivad hästi meie kultuuriruumist tulnud inimestega. Ma ei suuda Taid mitte kuidagi võrrelda Egiptuse, India või Türgiga, kus tänaval liikuda on raske, kuna aina püütakse sulle midagi jõhkralt pähe määrida.  Sellegipoolest, ka siin tähendab turist olla lüpsilehm, nii on vist igal pool, ka Eestis. Siingi on hinnad turistile ja kohalikule väga tihti erinevad. Soovituseks - enne kui siin taksosse või tuk-tuki istud, tuleb hinnas eelnevalt kokku leppida, muidu võib reisi lõpus sind üllatus tabada. Ma jätsin siin ühe bussiga, mida kutsutakse siin songthaew sõidu tegemata, kuna 20 bahti asemel küsiti 200.

Tai stiilis eramu jõe kaldal

Minu teine reis oli veidi kulukam ja pikem, väljasõit oli hommikul kell 9 ja minibuss tuli majutuskohta järgi. Tagasi jõudsime õhtul kella kuueks ja läbisime umbes sadakond mägist kilomeetrit. Reis maksis 1000 bahti ehk siis 38 euri ja selle sees oli lisaks lõunasöök ühe kauni kose ääres.
Kahjuks olin ma viimane inimene, keda hotellidest peale korjati ja seega pidin istuma taga jalad kõveras, samal ajal kui väiksed hiinalsed ja malaid laiutasid eespool. Mõtlesin tükk aega, mida ette võtta, sest ei oleks seda pikka kaheksatunnist sõitu sedasi ära kannatanud. Bensiinivõtu peatuses ütlesin giidile, et pean kas reisist loobuma või on keegi äkki valmis minuga kohta vahetama. Selgitasin giidile, et mul on seljavigastuse tagajärjel üks jalg veidi nõudlikum ja ei lase mind sedasi sundasendis kitsas pilus mitu tundi järjest istuda. Lootsin, et mõni laps ehk, kuna oli ka paar last bussis. Koht oli iseenesest ok ja akna all. Väiksed hiinlased vaatasid kõik selle peale aknast välja ja ei arvanud mitte midagi. Siis giid vahetas ise minuga koha ja tuli taha, mina aga istusin juhi kõrvale ette. Väga tore ja vastutulelik tai noormees oli, tänu talle sai mu reis jätkuda. Tagasisõidul kolis ta ise ka ette, kuna ees oli tegelikult 3 kohta, mulle jättis avarama koha. Ju siis temagi jalad surid seal taga ära.

Reisi peamine sihtpunkt oli külastada Tai kõrgemat tippu 2500 m kõrgusel asuvat Doi Inthamoni, kuhu Tai kuninga ja kuninganna auks on rajatud kaks pagoodi. Allpoololeval pildil on kuninganna oma. Pagoodid olid suhteliselt sarnased, kuninga oma oli veidi tumedam ja kivisse tahutud seinakaunistused ei olnud värvilised vaid hallid või pruunid. Kuninga pagood asus täpselt kuninganna oma vastas.

Kuinganna pagood

Seinamaaling kuninganna templis

Buddhakuju kuninga templis

Külastasime teekonnal kahte suuremat koske Siritarn ja Vachiratarn. Koski on siin mitmeid ja mitmeid, mõnedes neist saab ka supelda, kuid mitte neis, mida meie külastasime. Allpoololeva Vachiratarn´i kose lähedal oli ühtlasi meie lõunatamiskoht. 

Tore elamus meie teekonnal oli külastada ühte käsitööküla, kus sai maitsta nende omakasvatatud, -röstitud ja -keedetud kohvi. Hiinlased ja malaid olid väga umbusklikud ja ei proovinud ega ostnud midagi. Teekann tulel oli nii nostalgiline, et ei saanud sellest mitte ükskõikselt mööduda. Naine kohvikus loksutas mingis anumas kohvipuruga täidetud riidest kotti ja siis valas sisu papptopsi, mille siis mulle ulatas. Päris vänge kraam oli, tegi silma kohe mitu kraadi selgemaks.  

Külas sai näha veel telgesid, millega riiet kooti ja millest hiljem erinevaid käsitööesemeid tehti. Erinevad asjad, riided, voodi- ja padjakatted olid sealsamas müügis, ja üldse mitte nii odavad kui turgudel.  Tundus, et meie giid oli sellest kõige rohkem sillas, hiinlased aga paistsid igavlevat.

Coffee shop

Sealsamas kohvipoe kõrval kasvasid ka kohvipõõsad, millest kohvi keedeti. Tõeline eksootika!

Kohvipõõsas

Küla ajaloost räägiti, et varasemalt kasvatati Tai külades põhiliselt moone, millest tehti oopiumi. Oopium töödeldi kuldseks venivaks massiks, mis salakaubana üle Mekongi jõe smuugeldati ja suure raha eest euroopasse maha müüdi. 80-ndatelt käivitati välismaailma survel ja kuningliku sõjaväe juhtimisel võitlus moonikasvatuse vastu. Räägitakse, et paljud moonikasvatajad hukati. Seejärel õpetati farmereid kasvatama muid kultuure, teekasvatus annab saaki 6 korda aastas, lisaks maisi, kohvi, maasikad, longanid, mangod jne, mis nüüd hulgi ekspordiks kasvatatakse. Küsimuseks jääb, kes nüüd lõikab oopiumi kasvatamisest saadava tulu, mida läänemaailm vajab ravimite valmistamiseks...ja aina rohkem. Minugi valuraviarst tahtis mulle kohe opioide välja kirjutada.

Reis andis hea ülevaate kohalikust piirkonnast ja selle ajaloost. Pagoodid, mis on rajatud kuningliku pere auks, on sümbolid kuningliku pere rahuarmastavatest soovidest ja mõtetetest, mis minuarust iseloomustavad kogu rahvust.

Doi Inthamatoni tipus asuv tagasihoidlik budhistlik stuupa.