Transpordist Chiang Mais

Skeem peatuses mis ei toiminud ja oli eksitav

Chiang Mai transporidsüsteem on täis üllatusi. Infotahvlid räägivad üht keelt aga tõelus on midagi muud.
Infotahvlil on isegi veebiaadress aga kui proovid seda avada siis viiruskaitse ei luba ja hoiatab pahavara eest. Ka facebookis on nad olemas aga mingit infot sealt ei leia.

Ilmselt on süsteem kohaliku taksomaffia korraldada ja linn ei ole suutnud aastaid seda toimima saada. Lugesin just eile Chiang Mai uudistest, et nüüd tahab linn midagi väga kardinaalselt muuta aga seda juttu olevat linnavalitsus juba mitmeid kordi rääkinud.
Kuigi linna käsutuses on väiksed punased lahtised autod, mida kutsutakse songthaew´ideks ja mis peaksid liikuma kindlat marsruuti pidi, siis seda nad ei tee.
Kuigi on kehtestatud linna poolt kindel taks, siis seda väga harva kui küsitakse. Turisti jaoks on oma hinnaskaala ja see kõigub servast serva. Kui ei juhtu reisijaid olema ja turist tahab sõita mujale kui määratud maržruuti ette näeb, küsitakse kohe takso hinda ja unustatakse määratud maržruut. Või kui mõni reisija ongi juba bussis, loksub ta lihtsalt kaasa pikemat teed pidi ja laseb bussijuhil lisatulu teenida.
Aasta tagasi oli Chiang Mais suur sündmus, mida kajastati ajalehtedes fotodega ilusatest uutest hõbedastest bussidest. Kuigi on loodud lausa kellaajaline minibussi graafik, mis peaks väljuma lennujaamast ja läbima kindlad peatused, siis seda need ei tee. Bussijuhid käivad ikka sama radapidi - küsivad oma hinda  ja sõidavad omi teidpidi kui leiavad kellegi, kes maksab. Turistid, kes loodavad saada bussiteenust, peavad ikka sõitma kas taksode või tuk tukkidega või maksma hinda, mida küsitakse, eriti kui lennujaama on kiire. Mõni heauskne on oodanud lennujaamas pikalt, et minna liinibussiga linna, bussijuht aga korjab kõrvalt peale inimesed, kes maksavad ja jätab bussipeatuses ootaja sinnapaika, sest too ei ole soostunud maksma küsitud hinda. Nii et bussidele ei saa Chiang Mais loota, parem võtta juba kohe takso või tuk tuk, kui asjadega veel kursis ei ole.

Sõit linnatranspordis ehk siis songthaew´is

Esialgu ma ei kasutanud linna transpordisüsteemi, polnud ka vajadust aga siis pidin minema lennujaama piletit vahetama ja otsustasin siiski katsetada. Kohvreid mul polnud ja see oli ilmselge viide, et mul ei ole kiiret. Üks punane bussauto peatus ja küsis 70 bahti 30 asemel. Lasin tal minna. Peatasin järgmise, see küsis 40. Sellega ma soostusin. Sama juhtus tagasitulles. Mees küsis 70, mina ütlesin 40. Siis ta ütles 50 ja mina ütlesin, et go, saatsin ta ära. Jalutasin veidi edasi ja juba järgmine oli valmis 40-ga sõitma. 40 on vähemasti tavataks, mida küsitakse, kuigi see on isegi 10 bahti rohkem kui peaks. Aga sellega ma veel leppisin, sest lugesin internetist 30-st hinda juba paari aasta tagusest artiklist. Mul oli aega nendega mängida, aga kui inimesed kiirustavad siis märagatakse seda kohe ja kasutatakse ära. Kuigi ka minibussidele on kehtestatud oma hind 40 bahti,  siis küsivad nad vahel isegi kuni 200 bahti, tuk tukid ja taksod küsivad lennujaama sõiduks 150, mida peetakse kohalikuks taksiks. Lennujaama ostukeskus Central Plaza  on 200-300 m kaugusel lennujaamast ja kui tahad kesklinnast sinna shoppama minna siis on see sulle poole odavam - 60-80 bahti. Hinna dikteerib vajadus, mitte teekonna pikkus - tahad lennukile jõuda, maksa! Oled turist ja tahad lennujaamast linna, maksa! Omadelt sellist taksi ei küsita. Taksomeetritega taksosid on vaid mõned, kuid nende taksomeeter on välja lülitatud ja kauplemine käib nagu ikka. Üle 150 bahti seejures eriti ei küsita.

Kohalikega bussis

Erinevatesse piirkondadesse sõidavad erinevat värvi lahtised buss-autod ehk siis songthaew´id nagu ma eelpool nimetasin. Linna sees on punased, linnast välja sõltuvalt piirkonnast, kas kollase või sinisega. Ma sõitsin välja vaid ühel korral  kasutades kollast. Esmalt istusin ühte bussi ja püüdsin seletada, kus ma väljuda tahan. Bussijuht oli keskealine naine, kes ei mõistnud üldse inglise keelt. Ta helistas selguse saamiseks vist oma pojale, kellele ma siis vahelduva eduga selgitasin, kuhu mul on vaja jõuda. Olin  eelnevalt omale selgeks teinud, et sõidan kollase liini maršruuti pidi Hang Dongi külla 108 maanteed mööda ja näitasin seda kaarti telefonist ka naisele. Ilmselt ei osanud ta sellest aru saada ja küsis minult 200 bahti, kuigi sõit ise pidi maksma 20 bahti. Seepeale läksin järgmises peatuses lihtsalt maha ja ei maksnud midagi. Raha makstakse alati, kui oled kohale jõudnud. Ootasin uut kollast, mis tuli paari minuti pärast. Järgmise songthaewi´ga läks kõik kenasti, bussijuht küsis 20 ja sõit sai tehtud. Tagasi sain ka 20-ga, ei mingit tingimist, ju ma andsin siis juba kohaliku mõõdu välja. Nad tajuvad väga hästi, kui oled kartlik ja küsid, järelikult roheline turist, kui aga ei küsi midagi ja annad lõpus lihtsalt 20 bahti, ei uuri marsruuti vaid ütled, kus tahad maha minna, siis nad saavad aru, et tüssata ei saa. Usun, et turistid, kes seal viibivad vaid mõned päevad ja liiguvad kohe edasi, ei viitsi süveneda ja maksavad küsitud summa, ilma et sellele üldse mõtlevad. 200 bahti on ju ainult veidi üle 5 euro. Aga mina hakkasin end juba kohalikuna tundma ja tahtsin käituda ka kohalike reeglite järgi nagu taid isegi, lõpuks on 5 eurol ja 50 sendil ikka vahe sees. Peaaegu see mul ka õnnestus.

Ilmselt kuningas

Chiang Maist saab väga edukalt kohalike lendudega paljudesse piirkondadesse. Ka siin on vahe sees, kust piletid ostad. Näiteks AirAsia pileteid saab netist osta aga neil on peatänaval ka oma müügikeskus. Turismibürood pakuvad samuti pileteid kõikidele transpordivahenditele, aga sealt ostes on kindlasti juba teenusetasu juures ja pilet kallim.


Chiang Mais on olemas ka raudteejaam ja rongiga saab Bangokki 600 bahti eest. Sõit ise kestab kümmekond tundi. Raudteejaam on kesklinnast pooletunni tee kaugusel, kui minna jala. Jalutasin sinna kui postkontoris pakki käisin saatmas, sest see ei olnud sealt enam kaugel. /Tahtsin linnas väikses postkontoris alla poolekilost pakki saata, mille küsiti 1000 bahti. Mul jäi suu lahti aga ütlesin et ok, kui 1000 siis 1000. Seepeale ütles postinaine, et kui ma viitsin peapostkontorisse minna, siis saan odavamalt, sest nemad kaaluvad ka alla 1 kiloseid pakke, neil on hinnad alates 1 kilost. Tasus kõndida, sest saingi rohkem kui poole odavamalt oma väikse paki saadetud. /

Rongigraafik

Väike armas vana raudteejaam vanade rongidega. Võibolla on ka uuemaid aga kui mina seal olin, siis näha ei olnud, võib-olla sõitsid ringi. Ka bussijaam on täitsa olemas ja ka bussiga saab umbes sama raha eest Bangokki ja teistesse ümbruskonna linnadesse Chiang Raisse, Lamphuni jm. Usun, et bussid on isegi uuemad ja mugavamad.

Vana rong.......