Elust-olust Langawis

Homme on viimane päev Langkawis, mille veedan tutvudes nende pealinnaga Kuahiga. Eile oli kiirvisiit koos hotellirahvaga, homme seevastu on rahulikum linna peal käia. Linn oli päris suur, umbes nagu meie Pärnu, suurehitisi ja hotelle tundus rohkem. Valisin hotelli sadama lähedusse, et siis oleks kiirem praami peale saada. Juhtus, et ka park oli sealsamas ja hotelli nimi on Park Inn.

Sissekäik legendide parki

Legend Langkawi tekkimise kohta

Langkawi sümbol

Praam väljub paberite kell 10.30, aga see, millal täpsemalt, pidi palju ilmast ja tuule suunast sõltuma. Hommikul kell 8 väljub ta Penangist ja siis kohe tagasi. Eile jõudsin käia Legendide pargis ja sadama lähedal, kuhu on püstitatud Langkawi sümbol, kotkas. Langkawi on tulnud sõnast he-lang, mis tähendab kotkast.

Proovin nüüd siin otsi veidi kokku tõmmata ja kirja panna viimaste päevade tegevusi.

Taksojuht Mustafaga sai väike tiir tehtud saare lääne- ja põhjapoolses osas. Siin on palju kauneid randu aga ka paksud metsad jäävad saare sellesse ossa. Köisraudteele ei jõudnud, sest ei tahtnud Musafad ootama panna aga kuulsin siin majutuses olevalt ukraina poisilt Sašalt, et temal oli küll hirmuhigi otsaees, mitte et ta oleks kõrgust kartnud, vaid koguaeg olla olnud tunne, et kohe-kohe laguneb midagi ära, sest vagunid olid olnud ajast-arust.

Esmalt viidi mind muidugi shopingu kohta ja sadamasse ja näidati lukspiirkondi. Selles suhtes on hea, et olen siin kalurikülas ja tunnen kohaliku elu hingust. Kõige toredam reis oleks ilmselt olnud mangroovide vaheline paadisõit, mis viib ka ühte koopasse, pildilt nägin seinatäit nahkhiiri. Selle reisi juurde kuulus ka väikse saarekese ja sellel asuva mageveejärve külastamine, mida kutsuti Rasedate Neidude Saareks ja Rasedate Neidude Järveks ja muid atraktsioone. Naljakas oli see, et kui tahad minna vaatama, kuidas lõunamaa viljad kasvavad, näiteks arbuusid ja papayad jne, siis maksad selle eest 25 ringgit ehk siis umbes 5 euri, sest selle jaoks on loodud turistidele kohe eraldi park. No way, minu poolt jäi see ära.. mitte et mul rahast kahju oleks, aga see tundus kuidagi tobe.
Kolasime siis niisama ringi, nägin nende kuulsat musta liivaga randa, millega oli taaskord huvitav legend seotud ja igal pool ikka uhke mangroovisalu. Võrreldes minu hotelli lähedase saluga olid need suured ja vägevad.

Musta liivaga rand

Tsemendivabrik 

Teepeal olid suured metsatukad, kus puude külge olid kinnitatud väiksed ämbrikesed. Uuirisn, et mis puud need on ning mida saada loodetakse - kummipuude küljest tilkus kautšukit. See oli huvitav vaatepilt. Kautšukit eriti enam ei osteta, kurtis Mustafa, kuna asemele on tulnud tehisliimid ja plastid. Ja siis oli kauni ranna kõrval äkki suur tsemendivabrik. Mustafa ütles, et see on nende ekspordiartikkel nr 1, mida viiakse mitmesse kohta välismaale, ja omal läheb ka vaja. Niipalju sain siis aimu nende tööstusest.

Mustafa demonstreerib kuidas kogutakse kautšukit

Uurisin Mustafalt kripeldama jäänud lugu, mida üks noormees mulle turul rääkis. Võrreldes Taiga on siin puuviljad samakallid kui Eestis, arbuus 2 - 3 ringgitit kilo, ehk siis veidi alla euro ja üks 5 kilone arbuus maksab 4 euri umbes, banaanid 8 ringgitit, mis on 1,50 euri, kallim kui Eestis, õunad samuti kallid jne. Tuli välja, et kõike seda kraami tuuakse sisse Taist ja Hiinast. Ma ei imestaks, kui ma siin poest Hollandi tomateid sain, sest need kohe nägid sedamoodi välja ja maitse oli ka väga ilmetu. Ja Mustafa kinnitas seda lugu. Ütles, et see on häbiasi, et nende valitsus ostab kõike seda sisse, selleasemel, et inimesi ise suunata ja õpetada vilju kasvatama. Aga neil on puuviljade muuseum, kus seda raha eest näidatakse! Selles suhtes on Tai eesrindlikum ja kui esialgu tundus naljakas, et kui oopiumikasvatused hävitati, siis valitsus õpetas Tais inimestele põllumajandust viljelema, siis siin on kohe paralleel näha.  Inimesi ei ole õpetatud ja siis võidab kohe laiskus. Mustafa ütleski, et asi on laiskuse taga kinni aga ma arvan, et ka teadmatuse. Vaid riisipõldusi kohtas siin päris palju. Riis kasvab ju mitu korda aastas, ta kasvuperiood on kuskil 3-4 kuud. Valitsus on siin selleks kindlad ajad määranud, millal riis tuleb maha panna. Mõned siiski pidid oma suva järgi panema.. Niipaljukest siis põllumajandusest. Pühvleid pidi ka kasvatatama, aga neid meile teepeale ei jäänud.

Teed on siin ilusad ja heas korras. Kuid mägisemas osas toimub päris palju õnnetusi, kuna tee on kurviline ja puhkajad, kes autosi rendivad, ei ole sellega harjunud. 17.veebruail, minu siinoleku ajal oli ka väga õnnetu juhus, kui indu abielupaar koos kahe lapsega põrkas oma rendiautoga kokku vastasuunast tuleva minibussiga. Laste ema ei suudetud päästa.

Käisime saare teises otsas ilmeilusaid Tanjung Rhu randu vaatamas. Seal on ka üks saare kallimaid hotelle, Four Season Resort Langkawi, kus bed ja breakfasti eest maksad 600 - 800 euri ehk siis 4000 ringgitit. Siin link sellele hotellile http://www.fourseasons.com/langkawi/

Kaunis Tanjung Rhu rand

Küllap oli seal ka mõni ujumiskoht aga seal, kuhu meie jõudsime ilutses keeld vette minna, kuna seal on ohtlikud keerised. Osman teadis rääkida, et paljud turistid on seal oma elu andnud, kes ei ole sellest hoiatusest hoolinud. Hotell, mis asus seal lähedal, oli oma rannaala piiranud ja seal ilmselt neid keeriseid ei olnud..

Ohtlikud keerised sealsamas

Huvitav oli näha siin kohalikku surnuaeda. See tuli teemaks, kuna Mustafa isa oli just eelmisel päeval surnud ja ta helistas mulle, et meie sõit lükkub edasi. Järgmisel päeval ta tuli ja ütles, et ta isa oli surnud 104 aasta vanuses, aga et kõik on nüüd juba korras ja tehtud. See jäi alguses mulle veidi mõistatuseks, et mis sai tehtud. Tuli välja, et isa oli juba mahamaetud ja matused peetud.

Surnuaed - need tüükad jäävad mälestama sinu elu siin hädaorus, millest sa lõpuks
oled pääsenud paremasse ilma

Naised surnuaeda ei tohi minna, religioon ei luba, ütles Mustafa, nii et pidin foto tegema surnuaia aia tagant. Ma loodan, et surnuna nad ikka võivad teisel pool aeda olla. Väga kõle ja tühi oli see... muidugi, naisi ju ei lubata sinna! Surnu maetakse 6 tunni jooksul pärast surma. Sellega on hästi kiire aga miks, seda Mustafa ei osanud öelda, lihtsalt religioon käsib nii teha. Sama sealihaga - religioon ei luba süüa. Uurisin, kui tihti religioon käsib palvetada - 5 korda päevas. Tegelikult olin sellest juba ise aru saanud, et umbes niipalju peab neid kordi olema. Vahel oli mõnus seda läbi kõlarite lastavat jorinat kuulata ja mediteerida aga mõned kohad, eriti õhtusel ajal tundusid agressiivsed. Juhtusin vahel siis just mere ääres muulil istuma, kui tseremoonia käis.

Tempel minu elukohas, vt kõlareid

Nad on oma templite kõrvale suured võimendid üles pannud, nii et kui hommikul esimene palve algab, kostab see üle küla. Fotol on näha.
Küll oli ikka hea, et ma kõrvatropid mõistsin kaasa võtta.. Nende palvetamisaeg on seotud ilmselt päikesetõusuga ja allpool on lausa tabel, mida iganädalaselt teada antakse.

Langkawi Islands, Malaysia Prayer Times (State: Kedah)

Prayer Schedule March / 2016 Date Day Fajr Sunrise Dhuhr Asr Maghrib Isha 1 Tue 6:24 7:32 1:33 4:51 7:34 8:39 2 Wed 6:23 7:32 1:33 4:51 7:33 8:39 3 Thu 6:23 7:32 1:33 4:50 7:33 8:39 4 Fri 6:23 7:31 1:33 4:50 7:33 8:39 5 Sat 6:22 7:31 1:33 4:49 7:33 8:39 6 Sun 6:22 7:31 1:32 4:49 7:33 8:39 7 Mon 6:22 7:30 1:32 4:48 7:33 8:39 Monthly/Annual Schedule

Tee merre

Kogu selle teema lõpetuseks, tundub mulle, et tegin õige valiku, kui jäin siia väiksesse kalurikülla. Tutvusin paljude huvitavate inimestega, sain jalutada omi radu pidi, kus näitasid mulle end kohalikud asukad, linnud ja loomad. Huvitav oli laguuni külastus, läksin sinna kummituslinna veel ühel korral rattaga ja sõitsin tee lõppu, kust enam kaugemale merre ei saanud. Kaugemal oli näha lõpetamata tee jätk, aga sinna minupoolselt kaldalt ei pääsenud - ühendus puudus. Kohtasin sellel teel kalanaisi, kes küll õngitsesid, küll otsisid midagi kivide vahelt. Nad olid varmad mulle tere hõikuma, armas. Ka ilus sinimustvalge paat randus seal ja üks noormees tegi korraks kaldale asja. Väiksed krabid jooksid ringi ja kaevasid omale auke. Taevas oli pilvitu.

Hotelli omanik Osman oli ääretult tore inimene, tutvustas mulle oma naist ja lapsi. Ta oli nii asjalik, igakord kui külastajad lahkusid, koristas just tema toad. Ta ütles, et teab, et siis on korralikult tehtud. Ja seda toad olid, puhtad ja kenasti sisustatud. Tegelikult vääriks ta siin omaette peatükki, aga hetkel ei ole selleks aega.

Väike puhas hotell kalurikülas

Võtsin südame rindu ja käsin teisel korral veel ka varaanirannas ja lõpuks harjusin selle mõttega, et ta kuskil kivi taga võib-olla luurab. Ilus must toonekure moodi lind tuli mulle mingeid sõnumeid tooma, millest ma aru ei saanud. Võib-olla ta tahtis öelda, et ma ei kardaks... Lõpuks lendas ta üle mu pea minema.

Usin töötegija

Sõumitooja

Sini-must-valge