Langkawi kalurikülas Kuala Teriang

Pantai Cenang, peamine liivarand Langkawil on oma rahvarohkusega seljataga. Veedan nüüd ühe nädala rahulikumas piirkonnas, eemal turistide lärmakast seltskonnast. Saabusin siia Kuala Teriangi kalurikülla keskpäeval kui päike võtab üles tuure, et kõige palavamalt paistma hakata. Päevane kuumus saavutab kõrgpunkti kella 14 paiku, kui on 34 C kraadi ja vahel ka rohkem. See palavus kestab kuskil kella 19-ni ja hakkab siis vähehaaval taanduma. Inimesed hakkavad vaikselt kohvikutesse kogunema õhtust sööma. Eile käisin õhtul kaheksa-üheksa paiku jalutamas ja paljudes restoranides nägin rohkesti turiste nii Euroopast kui mujalt. Päeval tundus, et kalurikülas ei olegi turiste, vaid kohalikud asjatasid oma õuedel, enamasti paatide juures. Selgus aga, et paljud sõidavad päeval ringi või varjuvad oma konditsioneeridega tubades. Mina leidsin väikse söögikoha oma majutuse lähedal, millega olen täitsa rahul. Küsisin neilt, kui kaua nad lahti on ja sain vastuseks, et niikaua kuni inimesi on, et eile lõpetasid öösel pool kaks ja see ei olnud mitte nädalalõpp vaid neljapäev.

Minu hotelli vastas asuv mangroovisalu tõusuajal

Sama koht, mis ülaloleval pildil mõne tunni pärast mõõna ajal

Esmane mure siia saabudes oli ujumiskoht üles leida. Küsisin majutuse omanikult Osmanilt, kus lubatud rand on ja ta saatis mind käega viibates ühes suunas, siis viipas teises suunas ja ütles, et seal on pood ja siis viibutas ümberringi söögikohtade suunas. Hakkasin astuma, lootuses selle juhatuse peale midagi ka leida, kiiret mul polnud, ainult väga palav. Ümbruskond oli päevavalguses esmapilgul päris räpakas. Tundus, et meie hotell on siin üks korralikumaid, siin peatub ka vanem inglastest abielupaar, kes mind juba Londoni lähedale Berksi külla kutsusid. Nad on toredad ja intelligentsed, naine oli õpetaja. Minu kõrvalnaabrid on kolm tumedanahalist meest, üks neist professor ülikoolist, üks on tundub olevat indu ja üks on armeenlane. Teisel pool on moslemi abielupaar ja edasi on veel üks tuba, kus on inglisekeeltkõnelev noormees mootorattaga. Kõik, rohkem tube polegi.

Jõudsin pärast väikest ekslemist viibatud kohale ja leidsin sealt paarikümne meetri laiuse liivariba, kohe ühe väikse ja räpaka majutuskoha taga. Vesi oli taandunud ja välja toonud merepõhja, kus oli palju väikseid kuivanud kalamaime aga võib-olla olid need mingid muud mutukad.. Ei saa öelda, et ma oma leiu üle väga rõõmus oleksin olnud. Üks vanem mees istus toolil puu all, sürr pilt nagu kuskilt filmist. Küsisin, et kas see on beach. Ta viipas mere poole ja noogutas peaga. Küsisin, et kas hotellis ka keegi on, tahtsin uurida, kas see ikka on rand. Ta ei vastanud, ju ei saanud aru. Läksin maja suunas aga uks oli kinni ja kedagi ei olnud. Sellesama liivariba juurest läks merre sillutatud muul. Jalutasin seda mööda, kuni vesi sügavamaks läks ja otsustasin seal merre ujuma minna, sest kuumus oli juba talumatu. Kell oli kahe-kolme paiku keskpäeval, mingit liikumist väljas ei olnud. Ühel pool muuli oli mudameri, teisel pool puhas vesi.

Väiksed sisalikumoodi mudaelukad

See oli omamoodi uskumatu koht. Sel hetkel ma veidi kahetsesin, et ei olnud läinud saare teise tippu, kus lubati ilusaid liivarandu. Pidasin seda kaugemat kohta Tanjung Rhud oma rahakotile liialt kalliks, ka sõit sinna ja tagasi Kuahi, kust väljub mu praam Penangi, olnuks palju kulukam. Pidin ju oma eelarve piires püsima, sest ees ootas veel Rayong, kus mul küll aega liivarannas peesitada. Ligunesin veidi vees ja tuju läks paremaks. Mõtlesin, et no mis siis, siin ka hea vees sulistada. Järgmisel päeval kui randa jõudsin oli vesi veelgi rohkem taandunud. Üks kalur tuli paadiga muuli juurde, jättis paadi sinna ja suundus küla poole. Küsisin, kus meri on ja et kas ta tuleb varsti tagasi. Mees vastas, et tunni-paari pärast. Siis märkasin, et teisel pool muuli oleval rannaribal on kivid täiesti kuivale jäänud ja neid mööda saab minna rannapiiri avastama.

Nukker kivitroll

Minu teekond mööda mõõnaga kuivalejäänud kive 

Minu päiksevõtu kivi

Ronisin kive mööda 200-300 meetrit ja jõudsin ilusa puhta rannani, kus vesi kena selge ja läbipaistev. Olin väga õnnelik ja otsustasi paar tundi ujuda ja päikest võtta. Mu tuju oli paranenud. Kell 12 minema hakates sain aga aru, et see oli olnud viimane hetk lahkuda. Kõik väiksemad kivid, mida mööda tulin olid tõusuga juba vee all. Turnisin suuremate kivide otsas ja nägin päris palju vaeva kaldale saamisega. Otsustasin, et järgmisel korral pean olema läinud vähemalt kell 11.30 ja jälgima tõusuvett. Tänasin jumalat, et ma kauem ei seal peesitanud.

Varaani kivi tagapool

Täna hommikul oli kõva tuul ja kuna olin naabri-inglastega lobisema jäänud siis jõudsin randa veidi peale kümmet. Kivid olid jälle väljas, läksin tuldud teed pidi oma avastatud randa ja kangestusin ehmatusest - merest tuli välja paarimeetrine sisalik. Ta läks rahulikult kivide vahelt ühele suuremale kivile, mitte kaugel sellest, kus ma eelmisel päeval olin peesitanud. Võib-olla oli ta eile ka seal, mõtlesin - tore seltskond... Ta pikk kaheharuline keel käis suust välja, ta ei kiirustanud, kõndis rahulikult, tema maa. Mõtlesin, et äkki on see hoopis mingi alligaator.. aga neil vist ei ole pikka kaheharulist keelt, rohkem hambad.. hirmuga ei tulnud meelde...  Igatahes mu rannameeleolu oli rikutud. Hiilisin vaikselt ujuma ja uurisin iga kivi tagant, kas neid elukaid äkki rohkem vees pole. Vesi ei olnud täna nii puhas kui eile ja koguaeg mõlkus meeles see suur varaan... äkki ta tahab oma piiride pärast minuga võitlust pidada. Ühesõnaga, pakkisin oma asjad ja tulin tagasi hotelli. Võtsin oma raamatu ja läksin mangroovipuude külge kinnitatud võrkkiike lugema. Homme ehk õnnestub siit kuhugi minna. Geopark on nägemata, mis on Langkawi vaatamisväärsus nr 1.

Ühel õhtul kui hotelli omanik Osman majutuse ees olevat teed ja lilli kastis, ütles ta mulle, et võin võtta ratta ja sõita siit mõned kilomeetrid tagasi selles suunas, kust ma tulin üle roosa silla, et sealt lähedalt pääseb pikale merre ehitatud teele ehk sillale, kus käiakse jalutamas, sörkimas ja sportimas. Taksojuht Mustafa, kellega ma siia sõitsin, seletas ka mulle, et see on poolelijäänud ehitis, millega alustati majanduse kõrgajal kahkesakümnendatel ja et see seiskus üheksakümnendate lõpus kui tuli majanduslangus. See tee läheb pikalt merre niikaugele kui silm ulatab, mitmeid kilomeetreid ja seal ei toimu muud midagi, kui et mõni käib nüüd sörkimas. Tahtsin seda ilmaimet näha ja võtsin pakutud logu ratta, mis oli mulle väike ja sõitsin oma avastusretkele. Ratta seisutoe vedru ei töötanud ja turritas välja. Õnneks oli see kannatada saanud ja palju lühem kui pidanuks. Võisin sellel kulunud rattal päris veider välja näha aga mind see ei huvitanud, mul oli ratas, millega pääsesin kiiremini edasi. Pidin kiirustama, et valges tagasi jõuda, sest tulesid polnud.

Kummituslinn. Majade tagant paistavad vasakul roosa silla kaared.

Mudahotell

Jõudnud üle roosa silla, võttis mind vastu kummituslinn. Seal olid suured, tumedad ja pimedad hotellid uhkete kirjadega. Arvatavasti seal ka peatus keegi, ilmselt mõni üksik turist või Draakula ise. Nägin ühte meest putkas tõkkepuu juures ja uurisin, kust ma mereteele saan. Ta saatis mind kuhugi metallvärava juurde, et sealt saab. Suur metallvärav oli lukus, selle kõrval olev jalgvärav ka. Aga jalgvärava sees oli auk ja läbi selle augu käis kogu elu. Kaks´sprodiriietes noormeest jõudsin minuga samal ajal värava juurde ja tõstsid mu ratta läbi selle augu. Väga lahke neist. Avastusretk tasus end ära, nägin kümme korda suuremat mudamerd, kui oma hotelli juures. Nimetasin selle piirkonna Langkawi Haapsaluks, mudapealinnaks. Neil peaks veidi rohkem äriideid olema, siis tuleks see piirkond kummituslikust seisust välja. Ka muda saab kenasti müüma panna. Avastasin, et "muda" on ühine nimetus, mis seob eesti ja malai keelt. Selle muda sees seisis põnev ehitis, mida mul õnnestus pildistada. Rääkisin sellest mudalinnast oma inglastest naabritele, kes siin teist aastat pesitsevad aga nemad ei teadnud sellest ega mereteest midagi. Tasub ikka kohalike nõuandeid kuulata, mõtlesin. Selle meretee peal oli ka paar ilusat liivaranna kohakest. Võib-olla lähen mõnel päeval hoopis sinna ujuma, sest see varaan mõjus mulle veidi hirmutavalt ja küllap ma näeksin teda nüüd iga kivi taga.

Kaunis liivarand meretee ääres Kummituslinna lähedal

Esimestel päevadel tundsin siin tõelist naudingut ja puhkust, kuid vähehaaval hakkab see elu rutiinseks kujunema, eriti just ujumiskohtade vähesuse pärast. Lohutan end sellega, et tegelikult vajan veidi omaette olemist ja taastumist järgmiseks etapiks Tais Rayongis. Kivide otsas ronides kriimustasin oma põlve ja soolasesse vette minnes hakkab haav igakord kipitama. Kõige tipuks meenus mulle Savisaare Tais saadud kriimustus, mis lõpuks väga fataalseks osutus. Rahustasin end küll sellega, et olen ju hoopis Malaisias - väga lohutav see siiski pole!  Otsisin jälle oma arsenalist kõik vähegi desinfitseerivad vahendid välja ja lõpuks panin põlvele veekindla põletusplaastri. Nüüd on põlv rahul ja ei kipita enam. Näis, kas viie päeva pärast on kõik korras nagu plaaster oma kirjadega lubab.

Homme pidi tulema taksojuht Mustafa, kes arvas, et võib mind oma naisele tutvustada ja ka saarel veidi ringi sõita. Näha saab...