Huay Tung Tao järv ja Doi Suthep

Järve ääres

Chiang Mai lähedal on palju huvitavat. Palju looduslikult kauneid paiku, elevandikasvandus, mäed ja järved.
Kuna olen kogu elu elanud veekogu lähedal, siis järve leidmine oli mu jaoks ´eureka´. Küsisin oma ameeriklasest naabrilt Michael´ilt, kas ta on Huay Tung Tao järve olemasolust teadlik, mis asub siit paarikümne kilomeetri kaugusel. Ta oli Chaing Mais juba teist aastat ja esimesel aastal päris pikalt, ka seekord peatus ta Baitong Homestay´s kuu aega, aga ta polnud järvest kuulnudki. Kuna ta oli rentinud mootoratta, kutsusin teda omakasu silmas pidades järve avastama. Ta oli nõus ja ühel kenal hommikul sõitsime uurimisretkele. Järvest olime rääkinud mitu päeva tagasi, arvasin, et Michael´il oli aega netist teed uurida, tal oli uus telefon google´i mapsiga ja ipad. Järveni oli veidi üle 20 kilomeetri,  kuid meie minek oli poolteist tundi pikk, sest ta eksis mitmeid kordi teelt ja kui ma ta telefonist püüdsin kaarti lugeda, siis oli ühendus nii aeglane, et sõitsime kaks korda õigest teeotsast mööda ja pidime tagasi sõitma. Lõpuks läbi viperuste jõudsime kohale - seda mõnusam oli puhkus. Siin on järve kohta pikem inglisekeelne ülevaade paljude piltidega. http://tielandtothailand.com/hangout-like-local-huay-tung-tao-lake-chiang-mai/

Järve juurde pääsemiseks tuli turistidel maksta 50 bahti, kohalikud said muidu. Aga järv vääris imetlust ja tulemist. Tellisime oma hütti söögipoolist ja Michkel magas pärast seda enamvähem kogu ülejäänud aja - ju ta oli väsinud. Mina käisin ujumas, kuigi teisi ujujaid ei olnud, mind see ei seganud. Siis lugesin ja pikutasin, tõeline nauding mulle, kes ma polnud veekogu äärde saanud 5 nädalat, mis aga minu jaoks suvekuumusega on nii harjumuspärane, et tundsin sellest suurt puudust. Lootsin, et Michel ka järveäärset olekut kaiffis ja ehk tahab veel minna, sest uuesti teda paluda ei tundunud mulle paslik aga ju tal sai ühest korrast villand. Rohkem ma seda järve ei näinud, sest transporti sinna ei käinud ja takso oleks olnud mulle üksi liialt kallis.

Michel´ga juhtus äraminnes äpardus. Tal oli pooleaastane viisa, mida ta oleks pidanud minema 2 kuu tagant migratsioonibüroose märkima, kuid ta arvas omaenese tarkuses, et kuna ta ületas piiri detsembri alguses ja lahkus 2 veebruaril, siis seda ei ole vaja teha, et see kaks kuud jääb selle aja sisse, mil ta riiki sisenes. Ta sõber šoti mees Ron, kes elas meiega ühes majutuses soovitas tal märkima minna aga Michael ei kuulanud. Ron ostab juba aastaid Taist käsitöömööblit kokku ja müüb seda Šotimaal, kus tal on oma äri ja teab Tai keerulisi viisaseadusi.

Michael

Igatahes Michael ei kuulanud teda ja lennujaamas pidi maksma 20 000 bahti trahvi ehk siis 500 eurot riigis viisata viibimise tõttu... kuigi mehel oli viisa olemas! Tema krediitkaart aga ei andud seda raha talle välja mingil põhjusel, võib-olla oli piirang peal või lihtsalt mingi rike. Siis ta helistas Royile, kes oli aga liiga kaugel lennujaamast juba kuskil mägikülas ning poleks jõudnud enne lennuki väljumist lennujaama. Lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui helistas majutuse omanikule Manfredile, kes viis talle raha, et ta lennukipeale saaks. Roy oli Michale´i pärast pahane ja ütles, et tal on aina pea pilvedes selleasemel, et tühja istumise asemel veidi netist seadusi uurida, kui ta teda ei uskunud. Sama oli järvelooga. Ta ei viitsinud kodutööd teha ja see maksis talle kätte. Aga see järveasi oli tühiasi võrreldes viisalooga.

Buddhad Doi Suthepis

Doi Sutepis, mis on üks tempel mägedes käisin ma aga ühe Kanada vanahärraga Roniga, kellega mul õnnestus ühes kohvikus tuttavaks saada. Meie maailmavaade oli üllatavalt sarnane ja nii me käsimegi vahel koos templis mediteerimas, vahel söömas ja ükskord koos pargis. Meie füüsilised probleemid olid ka sarnased, kui minul valutas seljavigastuse tagajärjel parem jalg, siis temal vasak. Minu jalg lubab veidi kiiremat kõnnakut, kuna ma proovin oma valuga mitte samastuda. Tema on aga palju vanem ja ei suuda kõndida kui jalg hakkab valu tegema. Me pidime tihtipeale istuma või ootama, kuni valu üle läks, et siis jälle edasi liikuda. Eriti hästi mõjus talle tema jutu järgi kükitamine, mida ta ka vahel tegi. Kuid vaatamata valule oli ta väga vitaalne ja heatujuline. Ta üritas õppida tai keelt ja tegi inimestega tänaval koguaeg juttu katsetades oma oskusi. Ta pani oma katsetustega kõik naerma ja paljud tervitasid teda tänaval, kuna tundsid ta juba ära. Ja kõigil läks nägu naerule. 

Võtsime Roniga punase songthaew´i, millega sõitsime loomaaia juurde mägede jalamil. Üks ots läks meile kummalegi 40 bahti. Sama raha eest võtsime sealt järgmise songhtaew´i ja sõitsime edasi mäkke templi juurde. Edasitagasi reis läks meile kokku 160. Ja me olime oma aja peremehed. Kui oleks ostnud turismibüroost, läinuks reis minibussis maksma 800. Ilmselt oleks veel paar paika olnud juures, mõni kosk ja vaateplatvorm. Kuid templi enda juures oli juba platvorm ja kapata korraks kose juurde ja siis bussiga edasi, seda olin ma juba teinud. Niisiis valisime vabaduse teha oma ajaga nii nagu meile meeldib ja huvitaval kombel maksis seekord vabadus vähem..

Ron leidis huvitava taime

Don´t hear evil, don´t see evil,
don´t speak evil

Doi Suthep´i tempel asub 1060 m kõrgusel ja 15 km kaugusel Chiang Maist. Doi Suthep on selle poolest eriline, et siin pidi asuma reliikvia, Gautama Buddha õlaluu tükk, mis on kaevatud maapõue sisse. 13. sajandil tõi selle õlaluu sinna valge elevant, kes pärast seda sinna kokku kukkus. See oli olnud märgiks, et selle koha peale tuleb uus tempel rajada. Nii pajatab legend.

Templi juurde sai kõrget treppi mööda, kuhu jõudmine võttis meil koos vahepeatustega vist oma pool tundi aega. Tagasi alla tulime köisraudteed mööda. Vaade linnale oli vine sees kuigi ilm ise oli selge, võib-olla linnasudu... Astusime sisse pühakotta, kus preester või munk viis läbi tseremoonia ja pritsis meid selle märgiks veega lugedes peale sõnu, et me oleksime õnnelikud ja rõõmsad, mida me loodetavasti nüüd oleme, kui me enne seda polnud. 

Munga tseremoonia

Hiljem ostsime arvututest toiduputkadest söögipoolist ja sõime koos kohalikega putkade taga oma lõunasöögi. Kõndisime veel veidi teeäärse turu müügiputkade vahel ja siis otsisime songhthaewi, millega meil õnnestus kohe linna saada. Lihtne ja kaunis templikülastuse päev sai õhtusse..

Päris orhideed templi aias