Saint-Exupery on öelnud, et me peaksime nägema maailma kahel erineval moel - lähedalt nagu sipelgas ja kaugelt nagu kotkas. Turisti nägemine on tavaliselt kaugelt nägemine, me näeme üldpilti ja pisematele asjadele keskendumiseks ei ole aega.
Niimoodi olemegi oma illusioonide ohvrid ja andes hinnanguid sellele, mida me enese ümber näeme, peegeldame oma maailmapilti edasi järgmistele, kuigi see on vaid meie subjektiivne hinnang. Sellest samast subjektiivsusest lähtudes valime me ka ajakirju ja raamatuid, mida tahaksime lugeda jne. Tahan öelda, et ka see reisikiri on puhtalt minu subjektiivne eemaltvaatav hinnang, sest pisiasjade märkamiseks peab olema sipelgas, milleks mul ei olnud vast piisavalt aega. Reisides võõrastele maadele olen alati tahtnud peatuda veidi kauem, et vaadelda toimuvat enese ümber. Rallimine ühest paigast teise ei võimalda sipelga vaadet.
Chiang Mai oli esialgu eksootika, kõik oli uus ja erutav. Mingil hetkel hakkasin tajuma rohkem kohalikku elurütmi, tekkis mõistmine kohalikust elust. Roosad prillid sai eest võetud ja pilt muutus realistlikuks. Olen isegi vahel vaadanud turiste kui veidi sassis inimesi, kes vaimustuvad tühjast tähjast - samas peegeldab see värsket nägemist. Ilmselt nende kehakeemia on paigast ära ja adrenaliinitase üle normi. Igal medalil on aga kaks külge. Lõpuks tuli esile ka Chiang Mai teine külg, see, mis oli esialgu varjus.
Selgus, et kohalik kliima on küll peibutuseks neile, kes ei taha olla pidevas leitsakus, mis Aasiamaadele omane, kuid siin on omad riskid, mis võivad halvasti mõjuda.
Chiang Mai asub mägedevahel orus. Teatavasti langeb külm õhk alla ja soe tõuseb üles. Nii langebki mägedest tulev külm õhk alla ja tänu sellele on orus tunda jahedust, kui teised praevad end leitsakus. Riisikasvatajate vana tava kohaselt põletatakse aga ümberkaudsetel aladel veebruri keskpaigast kuni aprilli keskpaigani riisipõlde valmistamaks neid ette uuele külviajale. Seda tehakse naaberriikides nii Birmas kui Laoses, kus on väga suured riiskasvatuse alad, kui ka Tais. Riisipõldude põletamisega kaasnev suits + muu kulu ja puulehtede põletamine lähikonnas, vanade autode ja tuk tukkide heitgaasid, prahi põletamine ja grillimine moodustab mürgise pilve, mis langeb kõik Chiang Mai peale ja siit pole sellel minna kuhugi. Ümbritsetuna mägedega on siin harva tuult, mis selle ära viiks, jääb üle vaid oodata kuni see vähehaaval hajub. Vahel on saasteperiood pikk, mõnel õnnelikumal aastal kestab see lühemalt, kuid veebruari keskpaigast kuni aprilli keskpaigani on targem siit eemal olla.
Õhusaaste mõjust saab lugeda siit : http://www.stickmanbangkok.com/Reader2007/reader3531.htm
Olen nüüd hakanud jälgima õhureostuse indeksit http://aqicn.org/city/chiang-mai/ ja lugenud selle kohta huvitavat materjali. Huvitav fakt on, et 45% Chiang Mai provintis elanikkonnast (~1,5 milj.) põevad hingamisteede haigusi, mis on pea pool elanikkonnast. Kopsuvähi arv vastavalt artiklile on samasuur kui Bangokis (~8 milj.) , mis on aga elanike arvult kordi suurem. Chiang Mai linnas elab kuskil 170 000 inimest (andmed on 2009-ndast aastast).
Aga arvude maailmast tagasi reaalsusesse. Kuna olen juba sünnist saati väga nõrkade kopsudega siis olen riskigrupis esikohal ja pidin oma reisi ümber korraldama. Ja minu Tai blogist on saamas paralleelselt ka Malaisia blogi, kuna 1/4 ajast veedan nüüd Langkawil. Pikendasin oma olekut Langkawil 2 nädala võrra ja tagasi ei lähe ma Tais mitte Chiang Maisse vaid Rayongi, mis asub mere ääres. Nii sain ma lahenduse äkitselt esilekerkinud probleemile, millest ma varem midagi ei teadnud. Väga paljud ei tea sellest midagi, uurisin soomlaste paarilt, kes peatusid Baitong Homestays ja hollandi tüdrukutelt ja veel mõnedelt inimeselt, kas nemad on kuulnud smokey season´ist ja tuli välja, et see oli üllatus ka neile.
Loomulikult lõi see sassi mu eelarve ja massaažikoolituse plaanid aga õnneks olin ma kohe Chiang Maisse tuleku alguses aktiivselt osalenud kursustel ja käisin mitmeid kordi pimeda massaažiterapeudi juures. Lisaks kogemus, mis ma sain erinevate massööride juures käies.
Olin Chiang Mais köhima hakanud ja enesetunne halvenes järkjärgult, energiatase ja immuunsüsteem samuti. Üks põhjus oli enneolematu külmalaine, millest vanemad inimesed teadsid rääkida, et nende eluajal pole sellist olnud. 3 päeva jaanuari keskpaigas oli temperatuur +12 C. Mis see siis ära ei ole, võib põhjamaalane mõelda, aga kui puuduvad vähimadki ettevalmistused külmaperioodiks ja väljas sajab pidevalt vihma, siis oli see küllalt ekstreemne ja tekitas tunde, et temperatuur ei ole mitte +12 vaid +6 C. Minu toas ja üldse kogu majutuses puudusid klaasist välisaknad, akendel olid luugid ja putukavõrk. Olin enne väga rõõmus, et minu toas oli 2 akent, nüüd sai see mulle saatuslikuks ja põhjapoolne varjuline tuba. Loomulikult sulgesin luugid ja kardinad aga tolku sellest oli vähe, niiskus ja rõskus tegi oma töö. Mõni veetis enamuse aja tekkide all aga mulle mõjus see sunnitud toasolemine klaustrofoobselt. Jõin kahe päevaga ära oma Eestist kaasavõetud väikse konjaki, mida kuuma tee sisse panin ja päeval veetsin aega lennujaama suures ostukeskuses, kus oli vähemasti soe. Kõndimine sinna oli parem kui toas istumine ja ka see andis veidi sooja.
Teisel päeval meenus äkki, et küünaldest võib ka abi olla ja ostsin majapidamispoest 2 pakki 12 küünlaga. Panin 12 küünalt õhtul oma toas põlema ja sooja ning ilu kui palju. See mind päästis, elu oli jälle ilus. Köha aga ei taganenud, ärkasin öösiti ja köhisin pisarateni. Ilmselt põhjustas seda ka suur temperatuuri kõikumine, päeval üle 30, öösel aga 15-17 C, vahel rohkem. Õhtuti hakkas häirima suits, mis kindlal kellaajal kuskilt kohale imbus ja oli toast visa kaduma. Ilmselt tegid naabrid tulel süüa.
Kõik märgid viitasid, et tuleb lahkuda ja ootasin pikisilmi, et saada Langkawile mere äärde sooja ja värsket õhku kätte.
Viimased peatükid olen kirjutanud Langkawil, kus mu tervis on taastunud ja energiat niipalju juurde tulnud, et olen oma blogimise jälle ette võtnud.
Niimoodi olemegi oma illusioonide ohvrid ja andes hinnanguid sellele, mida me enese ümber näeme, peegeldame oma maailmapilti edasi järgmistele, kuigi see on vaid meie subjektiivne hinnang. Sellest samast subjektiivsusest lähtudes valime me ka ajakirju ja raamatuid, mida tahaksime lugeda jne. Tahan öelda, et ka see reisikiri on puhtalt minu subjektiivne eemaltvaatav hinnang, sest pisiasjade märkamiseks peab olema sipelgas, milleks mul ei olnud vast piisavalt aega. Reisides võõrastele maadele olen alati tahtnud peatuda veidi kauem, et vaadelda toimuvat enese ümber. Rallimine ühest paigast teise ei võimalda sipelga vaadet.
Chiang Mai oli esialgu eksootika, kõik oli uus ja erutav. Mingil hetkel hakkasin tajuma rohkem kohalikku elurütmi, tekkis mõistmine kohalikust elust. Roosad prillid sai eest võetud ja pilt muutus realistlikuks. Olen isegi vahel vaadanud turiste kui veidi sassis inimesi, kes vaimustuvad tühjast tähjast - samas peegeldab see värsket nägemist. Ilmselt nende kehakeemia on paigast ära ja adrenaliinitase üle normi. Igal medalil on aga kaks külge. Lõpuks tuli esile ka Chiang Mai teine külg, see, mis oli esialgu varjus.
Selgus, et kohalik kliima on küll peibutuseks neile, kes ei taha olla pidevas leitsakus, mis Aasiamaadele omane, kuid siin on omad riskid, mis võivad halvasti mõjuda.
Chiang Mai asub mägedevahel orus. Teatavasti langeb külm õhk alla ja soe tõuseb üles. Nii langebki mägedest tulev külm õhk alla ja tänu sellele on orus tunda jahedust, kui teised praevad end leitsakus. Riisikasvatajate vana tava kohaselt põletatakse aga ümberkaudsetel aladel veebruri keskpaigast kuni aprilli keskpaigani riisipõlde valmistamaks neid ette uuele külviajale. Seda tehakse naaberriikides nii Birmas kui Laoses, kus on väga suured riiskasvatuse alad, kui ka Tais. Riisipõldude põletamisega kaasnev suits + muu kulu ja puulehtede põletamine lähikonnas, vanade autode ja tuk tukkide heitgaasid, prahi põletamine ja grillimine moodustab mürgise pilve, mis langeb kõik Chiang Mai peale ja siit pole sellel minna kuhugi. Ümbritsetuna mägedega on siin harva tuult, mis selle ära viiks, jääb üle vaid oodata kuni see vähehaaval hajub. Vahel on saasteperiood pikk, mõnel õnnelikumal aastal kestab see lühemalt, kuid veebruari keskpaigast kuni aprilli keskpaigani on targem siit eemal olla.
Õhusaaste mõjust saab lugeda siit : http://www.stickmanbangkok.com/Reader2007/reader3531.htm
Olen nüüd hakanud jälgima õhureostuse indeksit http://aqicn.org/city/chiang-mai/ ja lugenud selle kohta huvitavat materjali. Huvitav fakt on, et 45% Chiang Mai provintis elanikkonnast (~1,5 milj.) põevad hingamisteede haigusi, mis on pea pool elanikkonnast. Kopsuvähi arv vastavalt artiklile on samasuur kui Bangokis (~8 milj.) , mis on aga elanike arvult kordi suurem. Chiang Mai linnas elab kuskil 170 000 inimest (andmed on 2009-ndast aastast).
 |
| AQI ehk Air Quality Index seletab lahti, kui suured normid on tervisele ohtlikud |
Loomulikult lõi see sassi mu eelarve ja massaažikoolituse plaanid aga õnneks olin ma kohe Chiang Maisse tuleku alguses aktiivselt osalenud kursustel ja käisin mitmeid kordi pimeda massaažiterapeudi juures. Lisaks kogemus, mis ma sain erinevate massööride juures käies.
Olin Chiang Mais köhima hakanud ja enesetunne halvenes järkjärgult, energiatase ja immuunsüsteem samuti. Üks põhjus oli enneolematu külmalaine, millest vanemad inimesed teadsid rääkida, et nende eluajal pole sellist olnud. 3 päeva jaanuari keskpaigas oli temperatuur +12 C. Mis see siis ära ei ole, võib põhjamaalane mõelda, aga kui puuduvad vähimadki ettevalmistused külmaperioodiks ja väljas sajab pidevalt vihma, siis oli see küllalt ekstreemne ja tekitas tunde, et temperatuur ei ole mitte +12 vaid +6 C. Minu toas ja üldse kogu majutuses puudusid klaasist välisaknad, akendel olid luugid ja putukavõrk. Olin enne väga rõõmus, et minu toas oli 2 akent, nüüd sai see mulle saatuslikuks ja põhjapoolne varjuline tuba. Loomulikult sulgesin luugid ja kardinad aga tolku sellest oli vähe, niiskus ja rõskus tegi oma töö. Mõni veetis enamuse aja tekkide all aga mulle mõjus see sunnitud toasolemine klaustrofoobselt. Jõin kahe päevaga ära oma Eestist kaasavõetud väikse konjaki, mida kuuma tee sisse panin ja päeval veetsin aega lennujaama suures ostukeskuses, kus oli vähemasti soe. Kõndimine sinna oli parem kui toas istumine ja ka see andis veidi sooja.
 |
| Energiaallikas minu toas, riisisupp ka loomulikult ;) |
Teisel päeval meenus äkki, et küünaldest võib ka abi olla ja ostsin majapidamispoest 2 pakki 12 küünlaga. Panin 12 küünalt õhtul oma toas põlema ja sooja ning ilu kui palju. See mind päästis, elu oli jälle ilus. Köha aga ei taganenud, ärkasin öösiti ja köhisin pisarateni. Ilmselt põhjustas seda ka suur temperatuuri kõikumine, päeval üle 30, öösel aga 15-17 C, vahel rohkem. Õhtuti hakkas häirima suits, mis kindlal kellaajal kuskilt kohale imbus ja oli toast visa kaduma. Ilmselt tegid naabrid tulel süüa.
Kõik märgid viitasid, et tuleb lahkuda ja ootasin pikisilmi, et saada Langkawile mere äärde sooja ja värsket õhku kätte.
Viimased peatükid olen kirjutanud Langkawil, kus mu tervis on taastunud ja energiat niipalju juurde tulnud, et olen oma blogimise jälle ette võtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar